EELK Usuteaduse Instituudi ajaloost
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut (UI) on erakõrgkool Tallinnas, mille eesmärgiks on anda kiriklikku haridust. Enamus praegustest EELK vaimulikest on omandanud kõrgema teoloogilise hariduse UI-s. UI koosneb usuteaduskonnast, kirikumuusika osakonnast, täiendusõppe osakonnast ja pastoraalseminarist. Usuteaduskond on instituudi kõige suurem akadeemiline üksus, mis on 1632. aastal Tartu Ülikooli juures rajatud ning 1940. aasta augustis nõukogude võimu poolt suletud luterliku usuteaduskonna teoloogiline järglane. UI ajalugu võib jagada kaheks perioodiks – rajamisest kuni nõukogude võimu väljasuremiseni kaheksakümnendate aastate lõpus ning Eesti iseseisvuse taastamisest kuni tänapäevani.
Saksa okupatsiooni alguses tehti küll katse TÜ usuteaduskond taasavada, aga okupatsioonivõimud ei andnud selleks luba. Selle asemel rajati Tartus de iure kirikule kuulunud, aga de facto ülikooli juures töötanud Usuteaduslik Instituut, mis jätkas teaduskonna tegevust. Nõukogude teise okupatsiooni saabudes 1944. aastal see õppeasutus suleti.
EELK Konsistooriumi otsusega 3. maist 1946 asutati Usuteaduse Instituut, mis vahepeal kandis ka nime Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon. Seega on EELK UI vanim erakõrgkool Eestis. Ametisse seati Usuteaduse Instituudi organiseeriv toimkond, mille eesotsas oli piiskopi kohusetäitja August Pähn, teaduslikuks sekretäriks Evald Saag ning liikmeteks Uku Masing, Jüri Kimmel ja Adolf Horn. Hiljem lisandusid neile veel Ferdinand Jürgenson ja Ago Viljari. Enamusest toimkonna liikmetest said ka õppejõud. Osa õppejõude aga ei saanud nõukogude võimu tagakiusamise tõttu oma ametis tegutseda. Esialgse üliõpilaskonna moodustasid Tartu Ülikooli usuteaduskonna endised üliõpilased. Hiljem tuli uusi õppijaid. Esimeseks teadaolevaks lõpetajaks oli Valter Vaasa, kes tunnistati instituudi lõpetanuks 11. detsembril 1946. Instituudi tegeliku õppetöö käivitumine aga ei edenenud kohalike võimude poolt seatud takistuste tõttu. Oluliseks sammuks instituudi elus oli Uku Masingu doktoritöö kaitsmine 1947. aastal. Viiekümnendate keskpaigaks kujunes instituut, täpsemini öeldes, Usuteaduse Instituudi usuteaduskond kindlapiiriliselt välja. Tekkis oma õppekava ning õpetamise meetodid. Kujunesid välja õppetoolid ning õppejõudude koosseis.
Vana Testamendi ja semiidi filoloogia õppejõududeks olid Uku Masing, Evald Saag ja Harri Haamer, hiljem Kalle Kasemaa ja Elmi-Johanna Pata, Urmas Nõmmik. Uue Testamendi ja kreeka keele õppetoolis olid pikka aega Ago Viljari, hiljem ka Kaide Rätsep ning Toomas Paul. Kreeka keelt on õpetanud Jaan Unt ja Kristiina Leinemann. Praegu juhatab õppetooli Randar Tasmuth. Ajaloolise usuteaduse – kirikuloo õppejõududeks on olnud Hillar Põld, Voldemar Ilja, Harri Rein, Riho Altnurme ja Veiko Vihuri. Praegu on õppetooli juhataja Riho Saard. Süstemaatilise usuteaduse kauaaegseks professoriks oli Elmar Salumaa. Hiljem on instituudis õpetanud ka Peep Audova, Anne Kull, Jaanus Noormägi ja Alar Laats. Praegu on õppetoolijuhatajaks Arne Hiob. Tegeliku e praktilise usuteaduse õppejõududeks on olnud Jaan Kiivit (sen.), Ago Viljari, Albert Soosaar, Eenok Haamer, Jaan Kiivit (jun.), Tõnu Lehtsaar, Tiit Pädam, Bård ja Kjersti Norheim. Praegu õpetavad tegeliku usuteaduse õppeaineid Ove Sander, Marko Tiitus, Kaido Soom, Allan Kährik. Võrdlevat ja üldist usuteadust õpetasid varem Uku Masing, Robert Kannukene ja Kalle Kasemaa, Tarmo Kulmar, praegu Ringo Ringvee. Peale selle on veel hulk teisi õppejõude, kes õpetavad hetkel või on varem õpetanud mitmesuguseid usuteadusega rohkem või vähem seotud õppeaineid. Usuteaduse Instituudi ümberkorralduste ajal mängisid tähtsat rolli külalisõppejõud. Praeguseks on nende osakaal märgatavalt vähenenud.
Nõukogude okupatsiooni ajal töötas UI ülikoolina, i. e., siin oli võimalik kaitsta ja ka kaitsti kõiki akadeemilisi kraade. Instituut andis välja doctor honoris causa diplomeid.
Olulised muudatused UI elus algasid kaheksakümnendate aastate lõpus, kui nõukogude võim hakkas kokku varisema. Üliõpilaste arv mitmekordistus. Muutunud olukorras oli ühelt poolt tunduvalt suurem nõudlus teoloogilise kõrghariduse järele. Teiselt poolt aga avati ka Tartu Ülikooli mittekiriklik usuteaduskond ning kolm usuteaduslikku rakenduskõrgkooli. Uutes tingimustes tuli õppetööd modifitseerida. Siiani olid UI rektoriteks olnud ex officio EELK peapiiskopid. Nüüd aga sai instituut omaenda rektori. Olulised muudatused toimusid Soomest pärit rektor Seppo Alaja rektoriks oleku ajal (1992). Üheks olulisemaks sammuks oli religioonipedagoogika osakonna loomine. Aastatel 1992-1996 oli rektoriks Voldemar Ilja, 1996-1998 Paul-Gerhard von Hoerschelmann, 1998-2002 oli rektoriks Tiit Pädam, 2002-2004 Allan Kährik, 2004-2005 Alar Laats ning 2006-2011 Randar Tasmuth. Kuni aastani 1996 asus instituut EELK Konsistooriumiga ühes hoones. Sel aastal kolis UI omaenda vastremonditud hoonesse Pühavaimu tänaval.
Mitu olulist muudatust toimus aastal 2003. Siis viidi sisse õppemaks. Samuti alustati üleminekut Bologna deklaratsiooni põhimõtteid järgivatele õppeprogrammidele. Akadeemiline õpe toimis kõigil kolmel – bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe – kõrghariduse tasandil. Alates 2012. aastast toimib EELK Usuteaduse Instituut rakenduskõrgkoolina, kus õpe toimub rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavadel.
UI-s on pikemat aega tegutsenud ka kirikumuusika osakond, mis avati 1953. aastal Hugo Lepnurme initsiatiivil. Peale tema on siin läbi aegade õppejõududeks olnud või on praegugi August Topman, Enn Võrk, Hella Teder, Johannes Kappel, Anu Kõlar, Ene Salumäe, Jaan Ross, Rolf Uusväli, Kristel Aer, Piret Aidulo ja mitmed teised. Kirikumuusika osakonna juhataja on Kersti Petermann. Osakond korraldab kirikumuusikaalaseid kursuseid ja täienduskoolitust.
1991. aastal rajati religioonipedagoogika osakond. Osakonna ülesandeks on koolitada nii religiooniõpetuse õpetajaid üldhariduskoolidele kui ka anda mitmesuguseid kursuseid erinevatele kogudusetöö tegijatele. Alates 2004. aastast toimub religiooniõpetuse õpetajakoolitus magistritasandil. Õpetajakoolituse planeerimisel ja läbiviimisel tehakse edukalt oikumeenilist koostööd teiste kirikute teoloogiliste õppeasutuste ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Õppejõududena on töötanud või töötavad praegu Pille Valk, Einike Pilli, Lii Lilleoja, Toomas Jürgenstein, Peep Leppik, Ülo Vooglaid. Alates 2008. aastast on osakond reorganiseeritud täiendusõppe osakonnaks, mida juhatab Kerstin Kask.
Pastoraalseminar asutati 1995. aastal Paul-Gerhard von Hoerschelmanni poolt. Aastatel 1998 – 2012 oli selle juhatajaks Ove Sander. Alates 2012. aasta sügisest on pastoraalseminari juhatajaks piiskop Einar Soone. Pastoraalseminar korraldab praktilist kutseõpet tulevastele kirikuõpetajatele, kelle on juba teoloogiline kõrgharidus. Seminari edukas läbimine on kirikuõpetajaks saamise üks vajalikke eeltingimusi.
Instituudil on märkimisväärne raamatukogu, mis on välja kasvanud konsistooriumi raamatukogust ning Tallinna Piiskopliku Toomkiriku juures asunud vanast vaimulike raamatukogust. Hiljem on seda täiendatud päranduste ning välismaalt saadud annetuste abil. Tänapäeval on raamatukogus üle 70 000 trükise.
Instituudi üks eesmärke on olemasolu algusest peale olnud õppetööks vajaliku eestikeelse kirjanduse väljaandmine. Vene okupatsiooni ajal tuli piirduda peamiselt käsikirjaliste raamatute kirjutamise, koostamise või tõlkimisega. Sellest ajast on olemas usuteaduslikku õppekirjandust üle saja nimetuse. Kaheksakümnendate aastate lõpust alates on õppekirjandust ja uurimusi avaldatud ka trükis.
Kuni Tartu Ülikooli usuteaduskonna sulgemiseni järgiti Eesti luterlikus kirikus traditsiooni, mille kohaselt kiriklik usuteaduskond kuulus ülikooli koosseisu. Nõukogude okupatsioon katkestas selle ning kirikule vajalikke kõrgharidusega töötajaid tuli kasvatada ja harida otseselt kirikule kuuluvas kõrgkoolis. Taasiseseisvunud Eesti ei saanud enam tagasi pöörduda aastasse 1940. Ka usuteaduslikud haridusinstitutsioonid ei saanud seda teha. Tänapäeval on Usuteaduse Instituudil oma kindel roll nii meie haridus- kui ka usulisel maastikul. Usuteaduse Instituut on akadeemilisust rõhutav erakõrgkool, kuid akadeemilised nõuded on siin tihedalt ühendatud erialase hariduse ja kristliku spiritualiteedi edendamisega, et tagada üliõpilaste vaimne ja usuline kasvamine.
Kirikumuusika osakonna ajaloost
Süstemaatilist kirikumuusikaalast haridust Eestis on mõningate vaheaegadega antud juba 1938. – 1939. aastast alates. Prof A. Topmani eestvedamisel Tallinna Konservatooriumi juurde loodud kirikumuusikaosakond sai aga kahjuks tegutseda vaid mõned aastad.
Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni Kirikumuusika Osakond (1950 – 1989)
Hoolimata ajaloo keerdkäikudest said meie tänase vanema- ja keskmise põlvkonna kirikumuusikud ja teoloogid kirikumuusikaalast haridust 1950. aastal prof H. Lepnurme poolt loodud EELK Usuteaduse Instituudi muusikaosakonnas (esialgse nimetusega Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni Kirikumuusika Osakond). Tol ajal olid õppejõududeks Hugo Lepnurm ja Hella Tedder (orel, koorijuhtimine), Johannes Kappel (muusikateoreetilised ained), Emilie Karjus (hääleseade) ja Vilgo Linask (klaver).
Muusikaosakonna õpilasteks olid enamasti kirikuõpetajate prouad, kes said nõnda hakata aktiivselt kaasa aitama oma abikaasade tööle kiriku juures. Õppetöö toimus individuaal- ja rühmatundidena õppejõududega kokkuleppel. Orelitunnid toimusid Peeteli, Kaarli ja Toomkirikus, orelit sai harjutada ka Nõmme Rahu kirikus. Klaveri- ja muusikateooria tunnid toimusid EELK Konsistooriumi (Raamatukogu tn 8) ja Toomkiriku ruumes. Enamik tunde toimus nädalas korra. Õpingute järel andis Konsistoorium välja organisti või aseorganisti kutsetunnistuse.
Usuteaduse Instituudi Õppekoor (1967 – 1993)
Aastatel 1967-1993 tegutses Usuteaduse Instituudi õppekoor, mis koosnes muusikaosakonna õpilastest ja tulevastest kirikuõpetajatest. Koori peadirigentideks olid prof Hugo Lepnurm ja Tallinna Toomkiriku organist Johannes Kappel, abidirigentideks muusikaosakonna õpilased.
Alates 1970. aastast sai koori kohustuseks laulda Toomkirikus UI sessi-jumalateenistustel ja ordinatsiooniteenistustel. Aastate jooksul laulis selles kooris üle 160 laulja.
EELK Kirikumuusikakool (1991 – 1999)
1980-ndate aastate lõpul muusikaosakonna töö hääbus ja aastal 1991. a loodi EELK Kirikumuusikakool, mis sisuliselt jätkas UI muusikaosakonna alustatud viljakat tööd. Kirikumuusikakooli juhatas algul Ludmilla Toon, hiljem Heli Jürgenson. Peamiselt kogudustes juba töötavatele muusikutele suunatud koolitus ja kirikumuusikute-poolne huvi täiendkoolituse vastu säilis ka pärast 1999.a. Kirikumuusikakooli tegevuse lõpetamist.
UI kirikumuusika osakond alates aastast 2001
2001. aasta sügisel avati taas EELK UI kirikumuusikaosakond (juhatajaks Kersti Petermann), mis korraldab kirikumuusikaalaseid kursusi (D- ja C-kursus) ja 2-3 korda aastas erinevate teemakäsitlustega täienduskoolituskursusi. Kursuste lõpetamise järel on võimalik taotleda vastavat kirikumuusiku D- või C-kutsekategooriat.
Kirikumuusika osakonna orelitunnid toimuvad kahel õppeorelil UI majas ja Püha Vaimu kiriku orelil, muud individuaaltunnid ja loengud Usuteaduse Instituudi majas (Pühavaimu 6). Kirikumuusikute ansambel laulab pea igal UI sessijumalateenistustel Püha Vaimu kirikus, samas saadakse ka liturgilise orelimängu prakstikat. Mitmed teoloogilised ained toimuvad koos usuteaduskonna teoloogia üliõpilastega. Õppejõududena on kirikumuusika osakonnas töötanud Anu Kõlar, Marje Tralla, Piret Aidulo, Kristel Aer, Ene Salumäe, Gustav Piir, Allan Kährik, Merike Toro, Kaie Kant, Kersti Petermann, Heli Jürgenson, Tiia Tenno, Kadri Ploompuu, Jaanus Torrim, Jaak Aus, Arne Hiiob, Marko Tiitus ja mitmed teised.