Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga. /Ps 23:4
Usuteaduse Instituudi usuteaduskond ja pastoraalseminar mälestab oma üliõpilast, ustavat töötegijat Issanda viinamäel, kallist kaasteelist ja sõpra, õpetaja Mare Palgit. Igavene rahu anna talle, Issand, ja igavene valgus paistku Talle. Südamlik kaastunne omastele, Kose kogudusele ja Ida-Harju praostkonnale.
Mare Palgit meenutab Tõnu Õnnepalu:
„Ma käisin Mare juures Kosel viimati 23. oktoobri hommikul. Ta oli täiesti ärkvel. Ütles mulle tere, küll peaaegu hääletult, aga selgesti. Ja kui ta ema rääkis, et toome sulle voodi (sellise, mille saab üles tõsta jne.), siis ta küsis selgesti: mis voodi? Aga rääkida ta muidugi enam ei jaksanud. Lihtsalt oli seal. Istusin tema juures tund aega, lihtsalt niisama istusin. Väljas oli külm ja karge hommik, viimased kuldsed lehed. Seal oli hämmastavalt rahulik. Oli niisugune rahu, et see jäi kuidagi endalegi sisse ja oli sees veel kaua aega. Sõitsin samal päeval Helsingisse ja terve selle reisi oli see rahu minuga. Isegi nüüd veel on, vähemalt ma tean, et selline rahu on olemas. Niisugune oli meie viimane kohtumine. /…/ Ma usun, et ta läks vaikselt ja aegamisi rahusse.
See rahu tema juures oli tõesti hämmastav. Pilt, mis Marest silme ette kerkib, kui talle mõtlen, on läbinisti helge, valgust kumav, kerge. Juba kevadel Jeruusalemmas oli ta niisugune.”
EELK UI
