Jutlus EELK Usuteaduse Instituudi õppeaasta lõpujumalateenistusel Tallinna Püha Vaimu kirikus 19.06.2015
Lk 15,1-3.11b-32
Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu
patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa
varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning
reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades
ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange
nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see
saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja
ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu
isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
„Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu
üht oma palgalistest!”” Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles
kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja
langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja
sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja
pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli
kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis
maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud
nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue
ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind
orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle
kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda
oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka
pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja
kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see
su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on
leitud.””
See kadunud poja lugu on üks tuntumaid Piiblist. Seda teavad isegi paljud neist, kes ei ole kunagi Piiblit avanud ja kindlasti on ka neid, kes kasutavad kadunud poja metafoori, kuid samas ise teadmata, et see on tegelikult Piibilist. Järelikult on tegemist kõneka looga, mis puudutab midagi inimestele väga olulist. Loodetavasti puudutas see ka neid, kellele Jeesus seda rääkis. Tema kuulajaskonnaks olid tölnerid, variserid ja kirjatundjad. Jeesus kasutas sümboleid, mis pidid kuulajates kindlasti mingi emotsiooni tekitama: poeg elab kõlvatut elu; ta töötab seakarjusena ehk juutide mõistes karjatab ebapuhtaid loomi ja sööb nende sööki; poeg läheb palub isal ennast võtta kõige alamaks tööliseks – kreeka keeles on selles kohas kasutatud mõistet misthios, mis tähendas töölist, kes palgati ainult ühe päeva kaupa; naasnud pojale antakse sõrmus tähistamaks perre kuulumist ning jalatsid jalga, mis oli jõukuse märk; tapetakse nuumvasikas, kelle liha söödi ainult tähtsamatel pühadel, kuid sikk, kellest vanem poeg räägib, oli täiesti tavaline söök; ning kõige olulisem, poeg küsib isalt enda pärandiosa, mis ei ole mitte lihtsalt isalt raha palumine, vaid poeg soovis tema elu, sest selline on kreeka keeles kasutatud sõna bios tähendus, ehk õigusega temale kuuluvat osa kõigest sellest, mis isa oma elu lõpptulemusena talle võiks jätta. Ta tegi isaga lõpparve ja läks. Need olid nii kõnekad sümbolid Lähis-Ida kultuuris ja eriti just sellele kuulajaskonnale. Neile oli mõeldamatu, et midagi sellist teinud poeg võiks isalt enam eales halastust leida.
Kuid pildid, mis sellest loost tekivad ei ole jätnud inimesi ükskõikseks sajandite jooksul ja ilmselt ei jäta ka meid. Isa ja poja suhe on erinevates kultuurikontekstides kui ka erineval ajastul ikka mõistetav. Võib-olla just väga kõnekate kujundite tõttu ongi see piiblilugu saanud niivõrd tuntuks ning on leidnud kujutamist arvukatel maalidel ja sel teemal on loodud skulptuure. Kuna kujutavas kunstis tuleb jutustus üldjuhul edasi anda ühe pildi või näiteks skulptuuriga, siis tuleb luua teos kõige kõnekamast stseenist, mis annaks edasi kogu jutustuse tuuma. Kui vaadata kunstitöid, siis selgelt kõige rohkem on neil kujutatud isa ja poja taaskohtumise hetke. Üheks tuntuimaks selleteemaliseks maaliks on Rembrandti “Kadunud poja tagasitulek” 1668. aastast, mida saab imetleda siit mitte väga kaugel, Peterburi Ermitaažis. Skulptuuridest on minule väga kõnekas imelisi skulptuure vorminud Auguste Rodini eelmise sajandi alguses loodud taies “Kadunud poeg”.
Rembrandt kujutab isa ja poja ülimalt südamlikku taaskohtumise hetke ning Rodin hingevalust vibuna pinges olevat andestust paluvat poega. Selles hetkes on armastust, valu, kahetsust, alandlikkust ja andestust. Hetk, mis ei jäta ükskõikseks, hetk, milles võib tekkida ka äratundmine, et võib-olla olen mina see põlvitav poeg või isa või vanem vend. Just selline äratundmine sai osaks Henri Nouwenile, kui ta süvenes Rembrandti maali vahendusel kadunud poja loosse. See äratundmine oli temale nii võimas, et pani kogu oma elu analüüsima ja hoopis teise pilguga nägema viies ta vaimsele rännakule, millest sündis ka raamat “Kadunud poja tagasitulek”. Nouwen kirjutab ennast sellesse maali stseeni põlvitavaks pojaks asetades: “See on koht, kus ma saan kõik, mida ihaldan, kõik, mida olen kunagi soovinud, kõik, mida ma vajan, kuid kus pean loobuma kõigest, mida ma kõige rohkem tahan endale hoida. See on koht, kus ma pean tunnistama, et armastust, andestust ja tervenemist on sageli palju raskem vastu võtta kui seda anda. See paik on kõrgemal tulust, ärateenimisest ja tasust. See on loobumise ja täieliku usalduse paik.” Ja ta tõdeb seejärel: “Ma tean, et ma ei suuda järgida suurt armastuse käsku, ilma et laseksin end armastada tingimuste ja eelarvamusteta. Teekond armastuse õpetamisest kuni ennast armastada laskmiseni on pikem, kui oskasin arvata.”
Pojal, kes oli tulnud tagasi isa ette, kelle ta oli hüljanud, ei olnud jäänud enam midagi – ei au, ei raha, ei õigustust. Ta oli pidanud kõigest loobuma ja täielikult usaldama. Tal oli jäänud ainult lootus tingimusteta armastusele, sest ta teadis, et ta ei ole tegelikult midagi väärt. Kuid vanem vend, kes oli oma elu elanud eeskujulikult ning oli olnud oma isale kuulekas poeg, teda valdas etteheide ja mõistmatus. Ta ei osanud näha, et isa armastus oli teda kogu aeg ümbritsenud. Loogiline järeldus on, et temal oleks olnud lihtsam kogeda isa tingimusteta armastust, kuid ometi ei ole see nii. Tal ei olnud vaja millestki loobuda, tal ei olnud vaja alanduda, tal ei olnud vaja ainult täielikule usaldusele ja andestusele loota. See paradoks teebki Jeesuse sõnumi eriliseks – lootusetuses on tegelikult võrratult rohkem lootust kui olukorras, kus tundub kõik justkui paigas ja korras olevat. See ei tähenda muidugi, et Jeesus eeldabki meilt selliste tegude tegemist, mis vastaks noorema poja kirjeldusele, vaid Jeesus annab mõista, et siis, kui oleme kõigest ilma, avaldub Jeesuse armastus erilisel moel.
Matteuse evangeeliumi 11. peatükis ütleb Jeesus, et jumalatundmine on peidetud tarkade ja mõistlike eest ning ilmutatud väetitele. Täna tähistame õppeaasta lõppu ja meil on siin kirikus terve hulk neid, kes on hoolega tarkust kogunud ja täna oma väljateenitud diplomi kätte saavad. Teine hulk on neid, kes on esimesi õpetanud. Kõik on pidanud koguma tarkust, ühed eksamite sooritamiseks, teised teadmiste jagamiseks. Seda kõike tehes järgime õppekava ja kanname hoolt, et kõik oleks korrakohane. Sellele mõeldes ja siis püüdes kõrvutada kadunud poja looga, tundub, et see kirjeldus vastab väga vanemale pojale. Kas see on see, mida oleme tahtnud saavutada? Ma loodan väga, et see on ainult mündi üks külg ja lisaks õppekava nõuete täitmisele oleme suutnud teile anda kaasa ka julguse ennast Jumala ette asetada, äratundmise, et täieliku loobumise ning usalduse kaudu saame lähemale Kristusele, et tarkusi omandades saame olla ka väetid, kes jõuavad jumalatundmisele.
Meist igaüks loob oma eluga pildi. Kui laseksime oma tuttavatel joonistada endast ühe maali, siis saaksime kindlasti erinevaid tulemusi ning ilmselt muutuks need tulemused ka ajas. Tõenäoliselt ei tahaks me kõikide piltidega päri olla, kuid mingi tõetera avalduks sealt siiski. Saame ennast siis aga rahustada, et see on kõigest inimene, kes selle pildi joonistas. Aga kui Jumal minust pildi joonistaks? Mis võiks seal kujutatud olla? Ma tean, et see oleks pilt minu südamest, kust on kõik näiline ja teesklus eemaldatud. Kui nii, siis hakkan hirmu tundma, kas seal pildil on poeg, kes isa hülgab ja läheb lõbusat elu elama, või poeg, kes palub andestust, või poeg, kes arvab, et ta on kõik õigesti teinud ja väärib igati isa tunnustust, kuid samas ei koge lunastuse ja armastuse imelist väge, või hoopis isa ise? Sellele küsimusele vastamine nõuab järelemõtlemist, palvetamist, Jumala ette alandumist. Selleks tuleb võtta aega ning seejärel võiks ju tõesti selle Rembrandti maali üles otsida ja Jumalalt selgust paludes ennast sellele maalile asetada. Tulemus ei tähendaks aga teekonna lõppu, vaid oleks algus minu otsingutele, minu jumalasuhte otsingutele.
Aamen!
Siimon Haamer
EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia juhataja
Siimon Haamer
EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia juhataja
