Soovin õnnistatud Rahukuu jätku Issanda sõnadega –
„Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Mt 5:9
On päris loomulik, et tahame olla õnnelikud ning veelgi loomulikum peaks olema, et tahame näha õnnelikke inimesi enese ümber. Seepärast oleme tänulikud kui meile soovitakse õnne, head käekäiku ja asjade head edenemist, samuti soovime seda kõike oma südames ja südamest kaasinimestele. Oleks hea, kui me ei teeks seda ainult sünnipäevadel, vaid kannaksime sellist meelsust omavahelistes suhetes igal päeval.
Kirikukeeles on õnne kohta veelgi tugevamaid ja sügavamaid sõnad – õnnistust ning õndsus. Võime öelda, et õnnistust on õnne täius ning õndsus õnnistuse täius ja absoluutne mõõt. Kui me tahame olla õnnelikud, siis võiksime enamgi veel tahta olla õnnistatud – saada osa Jumala headusest ja armust oma elus – ning käia koos Tema rahvaga õndsuse teed. Ent kes on need, keda Jumal õnnistab? Kes on need, kes pärivad õndsuse?
Ühe kaunima vastuse või õigemini mitmeid vastuseid sellele küsimusele leiame Matteuse evangeeliumi viienda peatüki algusest – õndsakskiitmistest. Nendes lühikestes ja sügavmõttelistest lausetes ütleb Jeesus, et kes on need, kes võiks pidada ennast või kedagi teist õndsaks ning millist tähendust õndsaksolemine endas kannab.
Kõneks olevas kirjakohas kuulutab Jeesus õndsaks need, kes on rahutegijad. „Õndsad on tahutegijad,“ ütleb Jeesus. Mitte lihtsalt rahu nõudjad, rahust rääkijad, rahu üle filosofeerivad või rahu üle südant valutavad inimesed, vaid need, kelle elu on aktiivselt suunatud sellele, et rahu võiks tõepoolest saabuda ja jääda. Kas nad teevad seda relv käes nagu vabadussõjas kooliõpilased; kas nad teevad seda läbirääkimiste laua ääres, nagu Jaan Poska delegatsioon saja aastat tagasi; kas nad teevad seda vaimulike relvadega – Jumala Sõna, Sakramentide ja palvega nagu me kirikus teeme; kas teeb seda kooli psühholoog või riiklik lepitaja või sillutab perenõustaja teed rahule ja leppimisele – ning tuua võiks veel palju näiteid rahutegemisest – siis Jeesuse järgi oleme me nendes püüetes õndsad. Tõesti, on suur arm ja õndsus, kui meid ei leita riiakate ja tülitekitajate killast, vaid nende hulgast kes püüavad armastuse, kannatlikkuse ja mõistava meelega rajada rahuteed.
Ent sel teel käimine pole sugugi hõlbus. Võimalik, et mõnes olukorras jõuamegi rahule ja leppimisele ilma suuremate pingutustega, kuid üldjuhul nõuab see meilt ikkagi märkimisväärset panustamist – armastust, kannatlikkust ja tarkust, nagu juba eel viidatud. Kristlikust vaatenurgast on need kõik aga Jumala annid, mida Tema meile oma armust palve peale saadab. Lisaks sellele, et Ta varustab rahutegijad kõige vajalikuga rahu tegemiseks, saab Ta Püha Vaimu läbi muuta inimeste südameid ja olukord nii, et rahu võikski saabuda ja püsima jääda.
On öelnud, et kõik algab meist enestest ning seegi tähelepanek on väga asjakohane rahutegemise seoses. Kas oles mõeldav rahutegemine olukorras, kui inimese enda hinges on viha, kibedust, vaenulikkust ja kadedust? Vaevalt. On aga meie südames rahu, rõõm, lootus ja Issanda heade andide rohkus, siis on lootust, et kõik see hea – ka rahu –, süveneb, suureneb ja rohkeneb meie ümber. Siit jõuame ühe vägagi olulise vaimuliku seaduspärani. Nimelt, et esmalt tuleb teha rahu iseenesega ja iseeneses – võtta ennast vastu sellisena nagu oleme, õppida ennast armastama ja austama – , siis ühtäkki muutuvad inimesed meie ümber armastus- ja austusväärseteks. Siis võime oma südames oleva rahuga, mis on õieti Kristuse rahu meie sees, siluda rahu teid vaenutsevate inimeste vahel ja rahutute olukordade keskele. Just sel põhjusel on nii oluline lasta ennast esmalt Kristusel lepitada ja rahuga täita, siis voolab seesama rahu meist rahutusse maailma ja keerukate inimsuhete keskele, neid tervendama, rahu ja uue lootusega täitma.
Ja viimaks, mis tähendus on rahutegijate õndsusel? Jeesus ütleb, et neid hüütakse Jumala lasteks. Juba laps on suur sõna ja kõrge tiitel, kui palju enam siis Jumala laps. Nii nagu last on ümbritsemas hool ja armastus, nii on ümbritsemas Jumala lapsi Jumala hool, armastus, õnnistus ja juhatus. Kui aga kõigel maisel armastusel ja heal on paratamatult piiri, siis Jumala armasus seda ei tunne. Piibel kõneleb meile, et kui me oleme lapsed siis me oleme ka pärijad. Meie pärandiks ei ole ainult maine õnn ja õnnistus, vaid igavene õndsus – igavesti kestev rõõmus osadus püha Kolmainu Jumalaga. See on, mille kohta Pühakiri kirjutab, et seda pole silm näinud, kõrv kuulnud, ega pole see südamesse tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad. Armastus, rõõm ja rahu, mille osalised me oleme juba siin ja mille osalisteks me Jumala armust oleme loodetavast nii mõnegi teinud ja veel teeme, omandab meile täiuslikkuse mõõtme taevas. Meie osaks jääb lapselik usaldus Jeesuse vastu ning Tema ajalike ja ajatute andide tänumeelne vastuvõtmine.
Soovin ja palun, et meist võiksid järjest enam ja enam saada rahutegijad. Andku Issand selles pühas kutses meile oma rahu ja valgus, küllap siis muutub ka elu meie ümber rahulikumaks ja valgemaks. Kindlasti paremaks, kaunimaks ja rõõmsamaks. Ta laseb meil oma armust kogeda midagi, milles on ära tuntav jääva rahu ja igavese koidu kindel aimdus.
Ove Sander
Rektor
