Armas Usuteaduse Instituudi pere, õed ja vennad Kristuses
UI 70-nda juubeliaasta kevadsemestri lõpul ja suvepuhkuse alul tervitan Teid Jumala Sõnaga kirjast efeslastele – „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, Temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni.“ (Ef 3:20.21)
Kogemus, et Jumal on õnnistanud ning andnud meile kaugelt enam ja aidanud „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda,“ on olnud UI sügavaks usuliseks kogemuseks läbi erinevate aegade. Jumal tõepoolest on näidanud meile oma headust ja igavesti kestvat heldust, millele saame usurahvana vaid vastata tänu ja kiitusega (Ps 106:1).
Nii on juba UI algus seotud taipamist ületava Jumala armu kogemusega. Kui mõtleme ajale, mil viimase suure sõja varemed veel suitsesid, saab Evald Saag Moskavast loa alustada õppetegevusega. Aasta oli 1946. Usuteaduse Kõrgemast Katsekomisjonist – nõnda toona UI-d nimetati – saab endisel nõukogudemaal ainus legaalne evangeelne õppeasutus, kus tehakse heatasemelist teoloogiat ning valmistatakse ette kirikuõpetajad ja kirikumuusikuid. Kas saaksime UI algust näha lahus Jumala armust, mis on ületanud palujate ja mõtlejate ootusi?
Olgu siia pikitud üks lugu nendest aegadest Sae (just nii palus professor oma nime käänata) suust Malle Pärna üleskirjutatuna – „Püüti meie sisse tuua niisugust rahvas, kes oleks siis pärast ametisse tulles ütelnud, et nad on pettunud, nad ei ole Jumalat üles leidnud, nad on isegi käinud Toomkiriku tornis, aga ei ole kusagilt leidnud – et Teda ikka ei ole, neid on petetud. Seda eksperimenti tehti siis Eestis, aga meie nägime läbi. Me võtsime osa neist vastu, nendest mitmed hakkasid uskuma – leidsid üles, sealsamas auditooriumis, ei olnudki torni vaja minna.“
Vaadates UI tegemisi kuni Eesti taasiseseisvumiseni, mida teoloogias märgistab Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamine aastal 1991, siis sedagi perioodi iseloomustab Jumala armu kogemus ning meie tagasivaatav tänu ja imestus. Tegu oli kümnenditega, mil kirikut survati ja piirati igast küljest. Teisiti ei olnud UI-ga. Võibolla oli surve UI-le isegi tugevam, sest ka jumalavastased mõistsid seost kirikukooli ja kiriku tuleviku vahel.
UI elas need ajad üle. Ta ei elanud neid ainult üle, vaid temas oli Kristuse elu, teenimine ja julgus. Meile kõigile teadaoleva ülesande kõrval – valmistada kirikule töötegijaid – oli UI endises vanglariigis ainsaks legaalseks oaasiks, kus võis vabalt mõelda ning seda mõtet sõnadeks ja kiriklikuks teenimiseks vormida. Muidugi tuleb alati tunnustada inimesi, nende pühendumist ja kartmatust, kuid eks seegi ole Jumala and ja arm.
Tulles nüüd UI kahte viimasesse teenimiskümnendisse, võime kergesti libiseda väärhinnangutesse. Võib tekkida kujutlus, et lähiaeg on UI-le olnud kerge, on ju olnud nii vabadused kui võimalused. Kuid kas pole nõnda, et kirikus võib kerge aeg just raske olla, aga õnneks rasketelgi aedadel ei puudu õnnistus. Nõnda on Issand laskunud meie heaks tulla (Rm 8:28) ka viimase kahe kümnendi raskused ja võitlused, kus ei ole küsitud ainult UI rolli, vaid lausa eluõiguse pärast.
Nii oli siiski neid mehi ja naisi, kes uskusid UI-sse. Nad uskusid, et teoloogia on kas kiriklik või teda polegi olemas. Nad uskusid, et kirikutööks vajaminev kompetents ei ole pelgalt akadeemiline, vaid see on ka usuline. Nad uskusid, et parim paik selle teoloogia tegemiseks on just nimelt kiriku oma õppeasutus – UI. Ja Jumal õnnistas seda usku.
Läbimurre selliselt mõistetud arenguks toimus aastal 2011 UI reorganiseerimisega rakenduskõrgkooliks, mis andis meile head eeldused mõlemaks – nii akadeemiliselt ja kiriklikult mõistetud teoloogia viljelemiseks kui selle rakendamiseks kiriklikus teenimises. Kõik järgnev – see, et me teenime täna üheskoos Tartu Teoloogia Akadeemia ja Püha Platoni Seminariga; see, et võisime valida endale hiljuti 4 uut professorit ning et Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur on omistanud UI-le riigipoolese täisakrediteeringu selle pikimaks perioodiks, 7. aastaks, tunnistab valitud tee õigsust. Tunnistab Jumala Vaimu juhtimist ja armu. Tunnistab, et oleme kirikukoolina saanud kaugelt palju enam, kui oleksime julgenud paluda või mõelda.
Mida aga võiksime Jumala rahvana UI 70-st aastat õppida ja kaasa võtta? Ennekõike loomulikult tänuliku südame ja kiitva meele Jumala armu eest. Selles armus me õpime, teenime, usume ja pärime kord igavese elu Kristuses. Kindlasti kogemuse, et võime olla kasutatavad Kõigekõrgema kätes. Olla Tema tööriistadeks. Viimaks aga sellegi, et Jumal on ustav ning Tema tõotused on kindlad. Ajatu küsimus ja väljakutse meile kõigile on, et kas suudame Jumalat usaldada ning Tema tõotustes käija. Nii igaüks oma usuteed, aga teed ka kiriku ja koolina.
Õnnistatud hingamist ja jõukogumist suvepäevades, rõõmsa taaskohtumiseni sügisel.
Ove Sander
Rektor
