Palve – Jumala südamekõne meile
Kirik püsib palvel. Palvel püsib ka kirikukool Usuteaduse Instituut. Loomulikult on meie püsimise aluseks Issand Jeesus Kristus, kuid Tema on meile selleks aluseks siis, kui jääme palves Temasse ja Tema meisse. Järgnevalt mõned mõtted palvest ja palvetamisest, eelkõige aga Jumala armust ja õnnistusest.
Jeesuse esimene nõuanne, et palvetades ei pea olema silmakirjatseja, kes otsib võõraste pilkude tähelepanu ja tunnustust, tundub olema meile igati selge. Seda enam, et palve on südameasi – südamekõne Jumalaga, siis mida siia teised puuduvad. Eriti veel selles mõttes, et saada neilt heakskiitu ja tunnustust.
Samas jällegi tundub, et see arusaadav nõuanne ei ole kindlasti mitte enam kaasaegne. Vähemasti meie oludes mitte. Kui jätta usurahva toetus kõrvale, kes meie keskmistest Eesti kodanikest kiidaks teda, kes palvetab avalikult tänavanurgal. Isegi vaikiv ristikandja, keda tallinlased pea igal päeval aastate eest nägid seismas Vabaduse platsil, tekitas võõristust. Veidrik selline. Saati siis avalik palvetaja ning kui ta oma tegevusega on veel tunnustust otsimas, siis on ta küll täiesti segane. Ajad ja olukorrad muutuvadki.
Millele aga on põhjust mõelda, on see, et kui palju meie kristlaseks olemisest ja tegevusest on inspireeritud – teadlikult või teadmata – sellest, et meid tunnustatakse. Jah, vaidleme vastu. Aga siiski, kas saame jääda kristalselt ausaks ja öelda, et ma olen teinud kõike Jumala pärast. Jumala ja ligimese pärast. Vaid armastus on mind motiveerinud. Kui arvame nõnda, siis tasub püüda teha head salajas. Päris nii, et keegi sellest teada ei saa ning me ka kellelegi ei ütle. Proovigem ja kogegem selle ettevõtmise raskust.
Jeesus suunab meid palvetama salajasse. Üksindusse ja omaette. Vastupidisel palve või kogu kristliku elu näitelavale viimisele ja igast vähemastki heateost kapitali kogumisele. Taas võime mõelda, et see on arusaadav. Ja arusaadav see ongi, sest Tema, kes on salajas, näeb salajasse. Tema, kes on peidetud, tunneb peidetud. Tema, keda nähagi ei ole, näeb nähtamatut. Ja nõnda ongi õige Jumalat ja ennast Temaga rääkimas näha.
Tasub mõelda sellelegi, et paljud lihtsalt ei suuda meie usku ja palvet taluda. Mida nad siis teevad? Taksitavad, kritiseerivad või lihtsalt mõnitavad. Just sel põhjusel on mitmed õigeusu isad soovitanud Salajase asju salajas hoida. Et Jumalat ei teotataks. Inimese süda aga on kaval. Headest kavatsustest võib saada patt. Palvekambrist Kristuse häbenemine ja ususalgamine.
Millest oleks siin abi? Ka palvekambri üksinduses tuleb küsida, miks ma siin olen. Ka selleks, et Varjatu ja Salajane võiks tulla ning me võiksime kohtuda. Ja see kohtumine muudab ning vili saab niikuinii avalikuks. Või ma hoopis häbenen Jumalat? Või ma hoopis otsin põhjust, miks ma ei peaks palvetama avalikult, et las ma siis teen seda omaette ning ma tegelikult ikkagi seda ei tee. Ei aita midagi muud, kui küsida ausalt põhjuste üle.
Kuid Jeesuse viimane õpetus on kõige kangem. Eriti vaimulikele, mõnes mõttes meile kui professionaalsetele palvetajatele. Ärge lobisege. Ärge olge paljusõnalised. Kirikus on palju sõnu ning me oskame neid juurde teha. Ka väga ilusaid. Ent Jeesus ei näi seda tahtvat. Miks? Muidugi seepärast, et Jumalat ei saa ju ärarääkida. Jumal ei oleks siis enam Jumal. Ta oleks mingi iidol ning meie lõputute ambitsioonide mängukann. Kuid kas ainult?
Ehk veel suuremgi õpetus on Jeesuse sõnades, et teie Taevane Isa teab juba enne, kes te olete ja mida te vajate, kui esimene sõna meie huulilt on tõusnud. Kui see on nõnda, miks siis üldse palvetada. Võib ka sellele vastata psühhologiseerides, et saame ise asjad selgemaks, mõtleme need paremini läbi. Kuid see ei saa olla lõplik vastus, sest palve pole enesesisendus, ega eneseabi.
Vastuseks tundubki olema see, et palve ei ole meie südamekõne Jumalaga. Vähemasti eelkõige ta seda ei ole. Palve on Jumala südamekõne meiega. Ja nüüd, kui me loobume vaimulikust näitemängust, kui me sulgume peidetusse, kas mitte see ei loo meile olukorda, kus me võiksime Jumalat kuulata. Esmalt avaneda ning siis kuulda ja kuulata. Üks Sõna Tema südamest on parim, kui meie tuhande, hästiriimuvad ja hoolega seatud sõnad Talle. Kas selles ei peitugi meie palve ja kogu kristlaseks olemise eesmärk – võtta palves Jumal vastu. Teha Tema tahtmist. Järgida Teda. Tema tahab meile parimat. Ta tahab meid õnnistada ja tuua meid enese juurde igavesse elu. Me jõuamegi kohale, kui unustame enda ja avame oma südame täiesti Temale. Ja mitte ainult meie vaid meiega veel paljud õed ja vennad. See on põhjus, miks me teenime ja töötame. See on põhjus, milleks on Usuteaduse Instituut.
Õnnistatud palvemeelt, Palve Vaimu puudutust ja õnnistatud suve.
Ove Sander
Rektor
