Austatud kolleegid ja üliõpilased, armsad õed ja vennad Kristuses
Sel kaunil Nelipüha järgsel ajal tahan Teid tervitada Jumala Sõnaga Apostlitetegudest – „Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt sündis taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iha üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning nad hakkasid rääkima teisi keeli nagu Vaim neile andis rääkida.” (Ap 2:1-4)
On piiblikohti ja mõtteid, mis tulevad ja lähevad. On aga ka selliseid, mis jäävad palju pikemaks ning enamgi veel – nad lihtsalt ei jää, vaid süvenevad veelgi ning otsivad nähtavakssaamise võimalusi meie elus. Nõnda on juhtunud mulle selle Sõnaga Apostlitetegudest, mis ei oota inkarneerumist vaid minu enda elus, võibolla veelgi laiemalt.
Meile kirjutatakse, et väljavalatud Püha Vaim „täitis kogu koja”, kuhu Jeesuse apostlid olid kogunenud. Mulle kõneleb see väljend, et nõnda nagu Jumala Vaim täitis kogu tolle koja, nii tahab Jumala Vaim täita täielikult ja tervikliukult meie süda, elu ja teenimine. Jumal ei lepi, et olla mõni tahk või segment meie elus või väärtusteskaalal. Ta tahab meie oma osaks ja endale kõigega, mis meil on – nii omaks ja endale, et me võikime koos Apostliga tunnistada – „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.” (Gl 2:20) Sellise pretensiooni esitab Kristus oma igale lapsele, töötegijale ning kirikule.
Paneme tähele, et Püha Vaimu ime oli nähtav ja kogetav nii asjaosalistele kui juuresolijatele. Meile kirjutatakse „taevast tulnud kohinast” ja „hargnenud tulekeeltest” – on selge, et neid nähti, märgati ja kogeti. Teisti ei saa olla ka meiega ja kirikuga – meie usk ja teenimine on kas nähtavad või neid ei ole olemas; kiriku on kas nähtav või vastasel korral on ta vaid teoloogiline fiktsioon või metoodiline eeldus. Jumala poolt Pühas Vaimus antud usk otsib alati nähtavakssaamist kõiges headuses, armastuses ja halastuses. Ei tohi sugugi alahinnata sellist tegude evangeeliumi, sest sama Vaim annab usu ja kingib teod.
Ja viimaks, uutel keeltel rääkimine. Ilmselt siiski mitte see, millest Apostel oma kirjades räägib, vaid lihtsal selline keel ja vahendussviis, milles erinevatesse keele- ja rahvarühmadesse kuulunud inimesed aru said. Kas pole siin juttu kiriku ühest suurimast väljakutsest meiegi päevil – kuulutada ja tunnistada Jumala armastusest Jeesuses Kristuses viisil, et see tõesti puudutab, kõnetab ja muudab. Pole kahtlust, et ka vanemad ja traditsioonilisemad viisid evangeeliumi edasi andmisel toimivad veel suurepäraselt, kuid kirikuna tuleb alati küsida – kas jõuame iga inimeseni vaid neid kasutades? Või on meil siiski midagi uut ja värsket, mis sillutab tee ja avab südame kuulutusele „Jumala suurtest tegudest”? Meile on jäetud nii ajalooline kogemus kui Jumala tõotus, et Püha Vaim ise annab meile ja oma kirikule sellise „keele”, mis teeb arusaadavaks ja omaksvõetavaks Jumala suurima teo oma rahvale – Tema armastuse Jeesuses Kristuses.
Head sõbrad, sel kaunil jaanikuul, mil täname Issandat oma kooli tänavuse rohke lõikuse eest ning palume oma elud, kiriku ja teenimise Jumala kätele, kandkem oma südames Nelipüha sügavat saladust ja väljakutset. Olgu kogu meie elu täidetud Jumala kogu täiusega Kristuse ning säragu see maailma kõiges headuses ja armastuses! Nähkem kõiges, mida Püha Vaim meile annab, uut „keelt” rõõmusõnumi kuulutamisel!
Ove Sander
Rektor
