Ecclesia legens
Kõik, kes kas või pisut on teoloogiat õppinud, teavad, et on olemas „notae ecclesiae“ e „kiriku tunnused.“ Mõte on selles, et kui kirikul on need olemas, siis on tegu kirikuga. Neist peamised on loetletud juba Nikaia Usutunnistuses, et kirik on „üksainus, püha, kristlik ja apostlik.“ Luterlastena lisame siia kindlasti juurde Jumala Sõna ja Pühad Sakramendid.
Tahaksin omalt poolt lisada veel ühe tunnuse (ma muidugi ei tea mitmes EELK kirikukogu selle ametlikuks kuulutab) – „ecclesia legens“ – „lugev kirik.“ Ilmselt kirik ise päris otseselt lugejaks hakata ei saaks, lugema peavad ikka tema liikmed. Piiskopid ja preestrid, juhatused ja jutlustajad, usuteaduse õpetajad ja õppijad. Kõik tema liikmed on kutsutud lugema ja loetu üle mõtlema, süvenema ja läbi tunnetama, omaks võtma ja arusaadut rakendama. Seda eelkõige põhjusel, et oleme suuresti need, mida loeme või täpsemini, millel laseme ennast lugeda.
Kuigi kolmesed jaotused on kõige paremad, näib mulle siiski, et lugemise kui vana-uue kirikutunnuse põhjal võiks EELK siiski neljaks jaotada. Neist esimese rühma moodustavad need – ja sellest on väga kahju – kes nagu ei loekski midagi. Kui siis ehk ainult ajalehti. Kui selline lugemissoole sulgus on põhjustatud ületööst ja väsimusest, siis on see veel kuidagi mõistetav. Kuid kui mõni arvab, et mis mul siin enam lugeda, kuna teoloogia stuudium on seljataga või kõik nii-kui-nii selge, siis on mureks tõsist põhjust. Kui hakkame pimedust valguseks pidama, kui „suur on siis pimedus?“
Nüüd jõuame rühmadeni, kes on päris innukad lugejad, aga arusaadavalt on lugemismaterjalides erinevused. Tahtmata olla surmtõsine, eristaksin esmalt rühma, kelle meelisliteratuuriks on üks võrdlemisi omalaadne tekst. See tekst ei koosne tähtedes ja sõnadest, vaid numbritest ja arvudest. Tegu on siis nendega, kelle tüvitekstiks on eelarve, olgu see pere, koguduse või terve kiriku oma. Kindlasti vajame sedagi oma lugemislauale, ka UI lugemislauale, kuid vahel tahaks elada ka selles, mida peapiiskop Jaan Kiivit noorem armastas nimetada „pühaks muretuseks.“ Jeesuselgi oleks selle kohta palju ütlemist – kui asjad väga rasked, siis saadab Ta meid järve äärde ning kala suus on hõbemünt, millest peaks meile jätkuma.
Järgmise lugejate rühma moodustavad need, keda huvitavad arengud ja strateegiat, visioonid ja eesmärgid. Küllap taipasime juba, et selle rühma sisustavad need, kes leiavad hingekosutust kõikvõimalikest arengukavadest. Antagu nüüd mulle andeks – minu arvates arengukava on kõige küsitavama väärtusega kirjanduslik žanr, mida inimkond on (oma arengu vältel) välja mõelnud. Ma ei ütle sõnagi selle vastu, et olukorra kaardistamine, analüüsimine ja sihtide seadmine ei oleks tulevikuplaneerimisel olulised, kuid peame säilitama reaalsustaju. Peame säilitama ka arusaama, et kairos kujundab kronost, mitte vastupidi e siis jätma Jumalale ja Tema tahtele viimase sõna öelda.
Võibolla tasuks isegi küsida, kas arengukava oma pragmaatilis-psühholoogilis-majanduslike eeldustega fenomenina on üldse lõpuni sobitatav religioosse süsteemi eripäradega.
Ja viimaks viimane rühm. Need on siis need, kes meie seast pole unustanud päris raamatuid – nii teoloogilisi kui ilukirjanduslikke – ning loomulikult raamatute raamatut Piiblit. Ja eriti just Piiblit, sest viimaks jääb lauale ainult üks raamat, nagu ütles Evald Saag. Usun, et seegi rühm on meil olemas ning sugugi mitte väiksearvuline. Püüan ka enda lugemisdistsipliini üleval hoida, kuid tunnen, et tegelikult võiks ja peaks palju sagedamini raamatu kätte võtma. Sellelt pinnalt on täiesti mõistetavad omaaegsed nn edasitöötamise aruanded vaimulikele, kus pidi kirja panema läbiloetud raamatud. Ja kui veel tsiteerida meie kooli auväärset asutajat, siis vaimulikule makstaksegi palka Piibli lugemise eest. Aga harjumus Jumala Sõnaga igapäevaseks koosolemiseks peaks kindlasti kujunema juba teoloogia õpingute ajal.
Mõnusaid ja õnnistatud lugemishetki.
Ove Sander
Rektor
