Armas koolipere,
soovin Sulle Jumala armu, õnnistust ning eelkõige rahu ja lootust südamesse sel rahutul ja raskel ajal! Ja loomulikult on meie kõikide ühiseks sooviks ja palveks: Rahu Ukrainale!
Küllap oleme neil päevil nii mõnelgi korral endilt küsinud, et mida saaksime teha, et see õudus, mis on Ukrainas, võiks lõppeda. Küsime seda igaüks eraldi, aga samuti küsime seda küsimust koos, üheskoos oma kirikuga ning miks ka mitte oma kooliga. Mis võiks olla meie roll selle traagika lõpetamisele kaasa aitamisel?
Usun, et esimene ja sugugi mitte vähetähtis on meil kõigil mõelda nendest asjadest õigesti ning rääkida õigete ja tõeste sõnadega. Olen uhke oma kodukiriku, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üle, et me kirikuvalitsusena mõistsime Venemaa agressiooni Ukrainas hukka juba sõja esimestel päevadel nagu seda on teinud suurem omas maailma kirikutest ja kristlikest organisatsioonidest.
Samuti on mul hea meel, et eile, so. 17 märtsil ütles oma selge seisukoha välja Eesti Kirikute Nõukogu, kusjuures tuleb väga kõrgelt hinnata asjaolu, et selle seisukoha all seisab teiste Eesti kirikujuhtide nimede kõrval metropoliit Jevgeni nimi, kes juhib Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku tegevust Eestis. On oluline, et meie lähtekoht oleks tõene ja õige, et me ei laseks ennast kuidagi eksitada putinist ja tema äärmusi ületavatest valedest ja fašistliku režiimi hirmutamisest, inimvihkamisest ja Jumala teotusest.
Edasi on väga oluline, võibolla tänases olukorras isegi kõige olulisem, palve ja palvetamine. Küllap ongi nii, et praegusel ajal seda ei peagi meile enam meelde tuletama – meieni ulatub katkematud valu ja pisarate voog Ukrainast ning me tõstame selle Jumala ette. Kui me seda ei tee, siis võime endidki pea leida masendusest või lausa murdumisest. Kuid sellistena pole me kahjuks võimelised täitma Jeesuse poolt meile antud ülesannet rahu tegijatena.
On äärmiselt tänuväärne, et tuntud Eesti poetessi Doris Kareva kaudu on meieni jõudnud Odessast liikvele läinud üleskutse palvetada Ukraina eest igal päeval kl kolm pärastlõunal. Oma lühikeses kaaskirjas viitab Ta Winston Churchillile, kes sellise üleskutse tegi II Maailma sõja päevil ja oli veendunud, et sellest oli palju kasu.
Meie dekaan Randar Tasmuth on rõhutanud samas seoses paastu ja meeleparanduse vajadust, mis on otsekui nähtavad kaksikvennad palvele. Palvele Ukraina eest, aga ka meie koduse Eesti ja kogu maailma rahu eest. Nädal, milles me praegu elame on samuti asetanud meie ette palve ning usu ja usalduse lõpmatu ja olusid muutva varasalve.
Ja viimaks peaksime olema ka tegusad. Võime ühiselt isegi rõõmustada, et Eesti rahvas on aitaja rahvas, nagu keegi ütles, et see on meie genotüübis. Kui mõelda abile, mis on viimase kolme nädala jooksul suundunud Ukrainasse, aga ka kokku kogutud Eestisse jäävate või Eestist oma põgenikuteed jätkavatele Ukrainlastele, siis me räägime täna kümnetest miljonitest eurodest. Kui siia liita Eesti sõjaline abi Ukrainale, siis tuleb neid kümneid ja kümneid miljoneid veel juurde. Panust suurendab veelgi tuhandete vabatahtike töö erinevates abiorganisatsioonides, omavalitustes ja riigiametites.
Ligimese aitamises, eriti aga võõraste vastuvõtmises avaldub kõige ehtsamini kristlik ligimesearmastus ja Kristuse Vaim. See kogemus annab meile suure julgustuse ajal, kui kirikuliikmete arv on kahanemas, et kristlikud väärtused ja hoiakud, ligimese aitamine ja teenimine tema erinevates vajadustes pole Eestimaalt kuhugi kadunud. Tõesti on, mille eest tänada Jumalat ning jätkata Püha Vaimu rõõmsas ja lootuslikus väes Kristuse teenivat tööd Maarjamaal meie Ukraina vendade ja õdede toetuseks ja rahu saavutamiseks nende kodumaal.
Slava Ukrainii!
Ove Sander
Rektor
