Jumala armu ja abiga oleme võinud ära käija juba poole veebruari kuust. Vaadates käidud teele, meenub esmalt 2. veebruar – Küünlapäev ning Tartu Rahulepingu sõlmimise 102. aastapäev. Küllap need mõlemad olid ja on kõnekad meie jaoks. Ühelt poolt Küünlapäeva ajatu sõnum Jeesuslapse toomisest templisse ning prohvet Siimeoni õnnistussõnad: Issand, nüüd Sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet. (Lk 2:29.30) Teisalt on see väga oluline tähis meie rahva ajaloos, mil lõppes Vabadussõda ja meie noor riik sai rahvusvahelise tunnustuse. Kristlastena on meil võimalus näha neid sündmusi üheskoos. Küünlapäeva kirkus oli säramas sellesama küünla ümber, mis valgustas todasama lauda, millel rahuläbirääkijad oma allkirjad andsid ning kas pole meie iseseisvus mõneti seesama kirikus Sinu rahvale Iisraelile, mida Issand annab Temasse uskujatele.
Vaimus haarame ette 24. veebruari, Eesti Vabariigi sünnipäeva. Et meie pisikesel rahval on oma riik, oma keel ja oma kultuur, ei seostu ainult õnnelike juhuste kokkulangemisega, vaid eelkõige on see Jumala tegu, Tema arm ja õnnistus meile. Võime ka öelda, teenimatu arm, nagu seda eelpaastuaja esimene nädal oma sõnumis on meile meelde tuletanud. Jah muidugi, olulised on inimesed, meie tarkus, pühendumus ja ustavus. Inimlik vastutus ja tegutsemine, meile antud võimaluste realiseerimine. Olulised on liitlased ning erinevad organisatsioonid ja koostööplatvormid, millesse me kuulume. Kuid otsustavaks on siiski Jumala arm ja Tema juhtimine ning samuti meie poolne vastus küsimusele, et mis on meile kingitud vabaduse ja võimaluste viimseks eesmärgiks. (Ap 17:26.27)
Ent Jumala rahva, eriti vaimulike, teoloogide ja kirikliku õppeasustusena oleme kutsutud mõtestame Jumala Sõna ja tõotuste valgusel ka tänast ja homset päeva. Nende ridade kirjutamise ajal on ilmunud ERR-i portaali üle hulga aja sõnum, mis võiks tähendada pingelõdvenduse ja deeskalatsiooni algust Venemaa ja Ukraina piiril, kuivõrd oli viide osade Venemaa relvaüksuste tagasipöördumisele kodubaasidesse. Uudis on nii värske, et raske on teha sellest põhjapanevamaid järeldusi, kuid selles sõnumis on lootust. Loomulikult täname ja tunnustame neid loendamatuid inimesi ja suhtevõrgustikke, kes sellise diplomaatilise läbimurdeni on jõudnud, kuid täname eelõige Jumalat, kes soovib ja õnnistab alati leppimist ja rahupüüdeid. Jumala rahuteed jäävad avatuteks isegi siis, kui diplomaatiliste võimaluste rajad on ahenenud.
Küllap just kogemus, et 21. sajandil võib osutuda võimalikuks, et üks riik võibki reaalselt ohustada teise riigi iseseisvust ja püsimist, võiks meid panna mõtlema mitte üksnes sõja ja rahu teemadele globaalses kontekstis, vaid ka mikrotasandil. Meie endi südames. Võiksime, võibolla isegi peaksime küsima enestelt, kas minus on rahu? Kas on rahu ja hea läbisaamine meie peredes ja töökollektiivides? Mis on need põhjused, mis meilt rahu viivad? Aga enamgi veel on põhjust küsida, et millised on need võimalused, mis meile rahu toovad? Kuidas võiksime leida nende õndsuse, keda Jeesus nimetab rahutegijateks? (Mt 5:9) Seda kõike põhjusel, et rahu meis ja meist väljaspool ei ole ainult ühe rahu kaks külge, vaid nende vahel valitseb tingiv korrelatsioon ning seda ennekõike suunaga seestpoolt väljapoole.
Kristus on öelnud, rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab, Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Jh 14:27) Need sõnad lähevad veelgi kaugemale või õieti toovad meie arutlusse uue perspektiivi – kuigi rahu maailmas on ääretult oluline, mis on meie püüdlus ja Jumala and ühteaegu –, on siiski kõige olulisem see rahu, mida Kristus pattude andeksandmise kaudu meile annab ning mis aimab ette seda rahu, kui Kristus tuleb tagasi ning allutab langenud maailma kogu rahutuse oma rahule ja riigile. Just selline Kristuse rahu ja rahu Kristuses võtab meie südamelt ehmumise ja araksmineku ning vormib meid nendeks, kelle rahu saab rahuteede sillutajaks teistele. Teeb meist julged rahutegijad.
Head sõbrad ja kaasteelised! Soovin Kristuse rahu meie südamesse! Soovin rahu ja leppimist meie suhetesse. Soovin rahu ja armastust perekondadesse! Soovin ja palun, et meie elu võiks iseloomustada vastastikune lugupidamine, mõistmist ja hea koostööd. Palvetagem, et küünlakuu saaks rahukuuks miljonitele inimestele maailmas.
Ove Sander
Rektor
