Jumala armu ja abiga oleme pea astumas kirikuaasta ühte suurimate pühade aega, mis meenutavad meile nii elu kannatuslikku kui helgemat poolt. Kindlasti keskeneme me sellgi aastal meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse ristikannatustele ja -lunastusele, kuid küllap mõtleme kannatusele ka üldisemas plaanis.
Vaevalt lõppes koroonapandeemia – ja õieti ei ole seegi veel täiesti lõppenud – kui algas uus traagika Ukrainas. Lisaks haigused, hingelised raskused ja suhteprobleemid, mida me inimestena peame kandma, kogema ja kannatama. Ent hea sõnum on see, et ristikandmises ei ole me kunagi üksi, vaid meiega on Tema, kes „kõik risti on meie eest kandnud,“ nagu seda rõhutas Eesti 20. sajandi üks teoloogia suurkujudest ja UI õppejõudududest, Elmar Salumaa.
Siia võib lisada, et teoloogia õpingute üks eesmärkidest on mõtestamine ja tähenduste andmine ning seda ka kannatuste seoses. Igivana teodiiket aitab kanda elu raskema poole mõtestamispüüd, millega teoloogiline mõtlemine paratamatult kokku puutub ning kannatusajal võiks see puude olla veelgi tajutavam.
Ent kord lõpevad kõik sõjad ning kord saavad otsa inimeste kõige isiklikumad kannatused. Kristlikust vaatenurgast nähtna ei ole see sedastus kuidagi fataalne või paratamatu-kurvameelne, vaid selles on võitu ja rõõmu, mida Kristuse ülestõusmine ja elu on meile toonud. Võime öelda, et Kristuse võidus osaleme me juba usus ettehaaravalt täna, kuigi elame sõdade, kannatuste ja kaduvuse maailmas.
Kojujõudnud armastatud kunstniku Jüri Arraku altarimaal UI kabelis on väga kõnekas – ristil kannataval Kristusel on silmad avatud, st Ta elab. Temast hingub rahu, kindlust ja võitu, mida ei saa keegi väärata. Tuntud benediktlasest munga ja terapeudi Anselm Grünni järgi oli esimeste sajandite risti üldse tühi, sest Ta elab ning kui hiljem hakati Kristust ristil kujutama, siis kümnenda sajandini oli Ta alati avatud silmadega ja elav. Võidutsev ja elav maailma kannatuse keskel.
Siingi on meil missioon UI-na, kannatuste mõtestamise kõrval kuulutada, tunnistada ja selgitada elu ja võitu, mida Kristuse enda kogu elu, alates Tema sünnist kuni taevaminemiseni ja omade juures igal hetkel viibimiseni, meile on toonud.
Soovin kõigile jõudu, rõõmu ja õnnistus selle suure ülesande täitmisel läbi akadeemilise tegevuse, et inimeste kannatuste keskele võiks paista juba täna Kristuse kirkus. Et selle sära oleks küllaldane meile selle aja koormate kandmisel.
Õnnistaud saabuvat Pühade aega
Ove Sander
Rektor
