Juubelipiibli tõlkimisele pühendatud seminar
Aastal 2039 täitub 300 aastat esimese eestikeelse täiemahulise Piibli valmimisest. 31. oktoobril 2015 toimus EELK Usuteaduse Instituudis Piibli tõlkimisele pühendatud seminar.
Aastal 2039 täitub 300 aastat esimese eestikeelse täiemahulise Piibli valmimisest. Aga aeg voolab kiiresti ning Akadeemiline Teoloogia Selts ja Eesti Piibliselts korraldasid 31. oktoobril 2015 EELK Usuteaduse Instituudis tõlkimise eesmärkidele, meetoditele ja vahenditele pühendatud seminari. Rohkearvuline osavõtt kinnitas üliõpilaste ja kirikurahva huvi Pühakirja vastu ning ettekannete pidajate ja paneelvestluses osalejate andumust Eesti rahvale olulise sündmuse ette valmistamise toetuseks.
Randar Tasmuth peatus avasõnades 1Ms 27:43-45 tõlkimisvõimaluste näitel küsimusega, kui pikaks ajaks kujutatakse jutustuses Jaakobi ärasaatmist Rebeka poolt ja kuidas seda võiks tõlkida?
Urmas Nõmmiku ja Ain Riistani ettekandes „Tõlkimise meetodid ja strateegiad“ toodi näiteid tõlkimise printsiipide osas alates sõnasõnalisematest vastete leidmisest kuni sõnumite põhijoonte uuesti vormimiseni välja vastavalt eeldatavale lugejale ja tema kontekstile. Kuna puhtaid tõlkestrateegiaid on keeruline defineerida, sobib nende vahel liuguvate tõlgete tegemise iseloomustamiseks uus sõna „tõlkepidevus“. Mida teha kui tekst (formaalsus) ja mõte (kommunikatiivsus) näivad vastuollu sattuvat? Kui teha uus tõlge, mis on selles sisalduv uus informatsioon?
Mihhail Lotman viitas ettekandes „Piiblist kultuuris“ dekaloogi näitel arusaamale, et kiri (ise) on sama püha kui sõnum selle sees. Siit taas üks küsimus, kas niisugust kirja saab enam tõlgendada? Või tõlkida? Professor arutles paradoksi juures, mis väljendub lühidates kokkuvõtetes: 1) Piiblit ei saa tõlkida; 2) Piiblit tuleb tõlkida; 3) Iga tõlge on kompromiss.
Kristiina Rossi ettekanne „Erinevad keelelised lahendused varases tõlkeloos“ alustas küsimusega, missugune oli esimeste eesti tõlkijate arusaam sellest keelest, millesse nad Piiblit tõlgivad? Kõneleja alustas XII – XVI sajandil käibinud keele suulisele eelfaasile ehk libakeelele viitamisega ning iseloomustas hilisemaid, XVI sajandist eristatavaid kirjakeele faase varaprotestantlikust kuni pietistlikuni välja. Kui palju järgisid meie kirjamehed Stahl ja Gutsleff tegelikult Lutheri põhimõtet, et Piibli tõlkimisel emakeelde tuleb vastete leidmisel vaadata rahva suhu?
Seminari päeva pidulikuks keskkohaks sai Vello Salo kingitus kohalviibijatele ning uue piiblitõlke kui keerulise töö kujundajatele. Otsekui omaette termini „Pirita Piibel“ käibivuse kinnituseks said kohalviibijad Matteuse evangeeliumi uue, Pirital valminud ja värskelt trükitud tõlke. Proovitõlkena välja antud raamat esindab Piibli lugemise pidulikku loomust ja on kujundatud ilupiibli idee kohaselt.
Paneelvestlusel osalesid Meelis Friedenthal, Tauno Ernits, Jaan Bärenson, Kalle Kasemaa, Toomas Paul, Mathhias Palli, Peeter Roosimaa ja Vello Salo. Piibli tõlkeprintsiipidele ja kasutatavusele esitati kõige erinevamaid nõudmisi. esindatud olid rõhuasetused sõnalisele täpsusele, poeetiliste osade tõlkimisele luulena eesti luuletajate kaasabil, Piibli raamatute ära jagamist paljude tõlkijate vahel ja ühtsustava redaktsioonikomisjoni osakaalu olulist vähendamist. Esile toodi liturgilise kasutatavuse ja häälega loetu kuulamise selguse rõhutamist, samas aga ka teksti arusaadavust siis kui loetakse vaikuses ning koduses miljöös.
Piiblitõlke seminar oli tõeline keele- ja kultuurisündmus ning esitatud ja kuuldud mõtete edasi elamine meie peades ning südametes saab järgnevatel päevadel head vilja kanda.
Randar Tasmuth
Seminari videoid saab vaadata Tartu Ülikooli televisioonis siin:
