Käesolevas artiklis keskendun veel-kord 31. mail ja 1. juunil 1917. aastal Tartus kogunenud eesti kogudusesaadikute kirikukongressile, ning 1919. aasta 10.-12. septembrini Tallinnas toimunud esimesele üldkiriklikule kirikukongressile, mida allikates nimetatakse ka II kirikukongressiks. Püüan siinses artiklis vaadelda kirikukongresse mitte ainult konkreetsete üksikjuhtudena n-ö induktiivselt, vaid deduktiivselt s.t lähtuda nende kohta järelduste tegemisel tervikkonstekstist. Eesmärgiga tuua senisest täpsemalt välja kirikukongressideni viinud impulsid, et mõista nende seost kirikuväliste ja kirikusiseste arengutega, ja määratleda nende kohta territoriaalkiriku suhtes. Kuivõrd õigustatud on ühe või teise kirikukongressi puhul rääkida uue institutsioonilise kiriku asutamisest? Või pidasid kirikukongresside organiseerijad pigem silmas hoopis evolutiivset arengut – vormimuutust? Millal oleks kirikuväliste institutsioonide seisukohalt, ja millal kiriku seisukohalt vaadates, õigustatum rääkida uue ajajärgu algamisest kirikus? Kuidas on muutunud kirikukongresside ajalookirjutuse ja nende tõlgendamise iseloom? Konkreetselt keskendun kahele teemale. Esiteks, artikli esimeses osas annan kronoloogilist esitusviisi kasutades üldkirjelduse 1917. aasta veebruarist alanud (kirikut puudutavatest) arengutest kuni 1919. aasta oktoobrini, mil üldkiriku kongressil valitud piiskop Jakob Kukk Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse nimetati ja endine konsistoorium kirikliku võimu uuele, ainult eestlastest koosnevale, loovutas. Teiseks käsitlen kirikukongresside tõlgenduste retseptsioonilugu.
Veebruar-märts
Venemaa 1917. aasta kodanlik-demokraatlik veebruarirevolutsioon kukutas tsaarivalitsuse. Moodustati Ajutine Valitsus, mis lubas koos seisuslike ja rahvuslike kitsendustega likvideerida ka usulised kitsendused. 18. märtsil esitatakse Eesti autonoomia projekt Vene Ajutisele Valitsusele ja 30. märtsil kinnitab Ajutine Valitsus Eestimaa omavalitsuse seaduse, millega loodi rahvuslikes piirides Eestimaa kubermangu administratiivne tervik, ja esitati ka kubermangu kohaliku omavalitsuse ajutine korraldus, mis rakendus 22. juunil. Sellega läks näiteks konsistooriumite ilmalike kaasistujate kandidaatide esitamise õigus rüütelkondadelt üle Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanõukogule.
Aprill
Aprill kujunes mitmesuguste ülemaaliste nõupidamiste, pastorikonverentside ja kristlike parteide asutamiskoosolekute kuuks. Ükski neist ei pääsenud mööda kirikureformi küsimustest. Tallinnas toimus 6. ja 7. aprillil esimene Eesti õigeusuliste nõupidamine, millest võttis osa 27 preestrit, neli diakonit ja 30 ilmikut. 7. aprillil kinnitati ligi 20 resolutsiooni, mis pidid viima eesti rahvusest piiskopiga autonoomse Eesti piiskopkonna asutamiseni, ja õigeusu eestipärasemaks muutumiseni. “Ka Eesti rahval on oma süda, oma hing, oma keel ja oma meel,” kinnitasid eesti õigeusutegelased ja soovisid toetada eesti rahvuslikke huve, muu-hulgas Eesti Rahva Muuseumi maja ehitamiseks raha koguda, ka Jaan Poska tagandamise vastu protesteerida. Nõuti ka Riia õigeusu konsistooriumi koosseisu uuendamist kahe eesti ja läti rahvusest liikmega ning konsistoorium toomist Tartusse. Resolutsioonide sisu jõudis 13. aprillil läbi ajakirjanduse avalikkuseni. Nõupidamise otsustele reageerisid Eesti luterlased omapoolsete rõõmuavaldustega, sedastades, et mõlemal kirikul on silme ees ühed üleüldised rahvuslikud sihid, ühtlasi avaldades lootust, et ka luteriusulised peagi “eksitavast Saksa mõjust, mis võõraid helisid meie rahvakiriku sekka katsub tuua”, vabaks saavad.
Peterburi Kindralkonsistooriumi poolt kõigile konsistooriumidele vahendatud palvest johtudes, töötada Venemaa evangeelse-luterliku kiriku jaoks välja uued direktiivid, kogunesid Eestimaa Konsistooriumi liikmed 1917. aasta 12. aprillil Tallinnas ühisele koosolekule. Konsistooriumi juhtkond otsustas toetada kindralkonsistooriumi poolt uue kirikuseaduse väljatöötamist.
Saksa linnakoguduste 27 pastorit kõigist kolmest Balti kubermangust kogunes 21. aprillil Tartusse. Konverents tuli oma lõppjäreldustes seisukohale, et saksa kogudused hoiavad ka tulevikus kinni senisest territoriaal- e maakiriku vormist. Kui sellest kinnihoidmine peaks olude muutudes aga võimatuks osutuma, siis oldi valmis konstitueerima ka vabakirikut. Konverentsist osavõtjad olid veendunud, et niisugune areng viib kiriku rahvusliku jagunemiseni ja likvideerib Balti kubermangudest senise saksa luterluse.
12. aprillil saatis Jaan Lattik Viljandist Villem Reimanile kirja, ja teatas, et oli vaja kiiresti pidada aru kirikuelu puudutavate kiireloomuliste päevaküsimuste üle. Ta palus Reimanil 25. aprillil kella 11-ks Viljandisse sõita, et koos praostkonna eesti koguduste vaimulike ja paari ametivennaga väljastpoolt praostkonda neid küsimusi arutada. Samal päeval ilmus “Postimehes” arvamusavaldus, mida kirikuajaloolane Priit Rohtmets ja jurist Erik Salumäe on seostanud eesti rahvuslike ringkondade ideega, ning omistanud seepärast arvamusartikli oletuslikult Jaan Tõnissonile, väites samas, et just see artikkel oli oluliseks impulsiks ja sellest juhinduti 25. aprillil Viljandis toimunud koosolekul.
Arvamusartikli “Kirik ja riik” kirjutas siiski keegi, kes varjus pseudonüümi “H” taha. Autor lähtus Ajutise Valitsuse ideest toonitades üldise usuvabadusega seoses õigust elada ka ateistlikult. Venemaa rahvastel oli valida kahe alternatiivi vahel, kas lahutada kirik riigist, või tunnistada kõik usutunnistused võrdseks ja anda nad riigi toetusele. Esimesel juhul tulnuks kirikud, kloostrid koos varadega riigistada ja jätta vaimulikud oma koguduse liikmete ülalpidamisele. Teisel juhul antakse tulevikus riigipoolset toetust vastavalt liikmeskonna suurusele, ajaloolisele vanusele ja kultuuriliste teenete alusel. Autor “H” pidas eestlaste jaoks sobivamaks esimese alternatiivi teostamist, soovitades seda ka Asutavas Kogus saadikutel nõuda, ning lisaks pidi eestlaste kirikukorraldus ja valitsemine jääma Eestimaa kubermangu omavalitsuse hooleks. Need seisukohad, nende toon, lubab arvata, et autoriks ei olnud Jaan Tõnisson, vaid keegi, kes esindas lähedalt 16. ja 17. aprillil Tallinnas toimunud VSDT (b) P Põhja-Balti organisatsioonide I konverentsil, ning hiljem 14. ja 15. augustis enamlaste eestvedamisel Tallinnas toimunud maatameeste konverentsil, kus nõuti Venemaa eeskujul kirikumaade natsionaliseerimist, kiriku lahutamist riigist ja kooli lahutamist kirikust. 25. aprillil Viljandis kogunenud leidsid, et Eestimaa omavalitsus ja riik pidid “lahutamata sidemetega” kokku jääma, kiriku omand kiriku ja kogudustele jääma, piiskop esindama kiriku huve maapäevadel ja maavalitsuses, maavalitsus looma aga spetsiaalse usuasjade osakonna ja kandma konsistooriumi kulud.
Mai
3. mail ilmus trükituna Moskva konsistoriaalringkonna kindralsuperintendendi Paul Willigerode direktiivid “Richtlinien zu den Vorarbeiten für die in Aussicht genommene Generalsynode, zur Orientierung für die mitarbeitenden Pastoren des Moskauschen Konsistorialbezirks”. Ajutise Valitsuse põhimõttelisest otsusest lõpetada Venemaal riigikirik ja lahutada riik kirikust, aga ka Siseministeeriumi muu-usuliste osakonnas sellega seoses aktuaalseks muutunud küsimus teostada seda ka riigi muu-usuliste juures, kusjuures “on soovitud, et Venemaa luteriusuliste rahvaste juures astugu üksikud rahvuslikud kirikukogud kokku, et valida komiteed, kes iseseisvalt koos teiste rahvuslike kirikukogude komiteedega ühel ajal ja ühes paigas tulevase kirikukorralduse kava välja töötaks. Sel teel võiks iga rahvas omale vabakiriku niisuguse korraldusega luua, nagu see tema oma soovidega ja tarvidustega kokku käib… nii oleks kerge omavaheliselt kokku kõneleda, et Venemaa evangeeliumiusu kiriku korraldus neis asjus, mis kõikidele ühine, ühtlane saaks,” kirjutati 5. mail Postimehes, kohe pärast seda, kui Tartus oli 3 ja 4 mail kogunenud eraviisiliselt 12 eesti koguduste vaimulikku ja ilmikut. Need 12 isikut olid niisiis mai alguseks teadlikud väljaspoolsest “soovist”, et erinevad luterlikud rahvused korraldaksid oma kirikukongressid ja töötaksid välja kiriku reorganiseerimise eelnõud. Kõige kiiremas korras tuli 31. mail ja 1. juunil Tartus kokku kutsuda eesti koguduste esindajate koosolek, millest võtaks igast kogudusest osa pastor ja üks kuni kaks ilmiksaadikut. Kirikukongressi üleskutse impulsiks sai niisiis Ajutise Valitsuse otsus viia Asutavasse Kogusse eelnõu riigi ja kiriku lahutamisest, sooviga saada enne seda kokku selleks vajalikku materjali vastava eelnõu koostamiseks. Teiseks viidati “Postimehe” teadaandes “soovitajale”, kes soovis kirikukongresside korraldamist ja töökomisjonide valimist, eesmärgiga töötada välja uus kirikukorraldus. Kuigi Peterburi Kindralkonsistooriumit nimeliselt ei nimetatud, on sisust lähtudes võimalik salajase “soovitaja” taga näha just seda institutsiooni.
16. ja 17. mail tutvusid Eestimaa konsistoriaalringkonna vaimulikud Tallinnas Wittrocki ja Girgensohni kirikureorganiseerimisprintsiipide ja “Postimehes” avaldatud eesti koguduste pastorite “Üleskutsega”. Eestimaa Konsistoorium toetas eesti kogudusesaadikute kongressi ideed ja soovis sellest aktiivset osavõttu, lootes, et nii suudetakse ehk ära hoida Tartu baltisaksa ringkondades populaarsust saanud idee luua senise kiriku asemel üksteisest rahvuslikult eraldatud vabakirikud (die evang.-luth. deutsche Freikirche Liv- und Estlands) . Baltisaksa ringkonnad pidasid suureks tõenäosuseks, et eestlased valivad eeloleval kirikukongressil lätlastele sarnased otsused, mille järgi tuli kirik jagada ainult rahvuslikult. Nagu Tartu kirikukongressil hiljem selgus, siis pooldas osa eesti koguduste saadikuid tõepoolest ideed rahvuslikest vabakirikutest. “Vabakiriku” mõiste oli sisse kirjutatud ka kongressile arutamiseks ja kinnitamiseks esitatud põhikirja eelnõusse. Arutelu järel asendati see “vaba rahvakiriku” mõistega.
Ajakirjanduse vahendusel sai Eestimaa Konsistooriumi soosiv hoiak Tartu kongressi suhtes laiemale avalikkusele teatavaks küll alles 25. mail. See kõik aga jätab üsna vähe tõlgendusruumi sellele, et eesti koguduste esindajate kongressi kokku kutsujad oleksid toiminud mingis infovaakumis üksnes omaenese initsiatiivist. Ringlemas oli juba mitmeid kiriku reorganiseerimisega seotud eelprojekte, millest lätlaste Karlis Irbe koostatud projekti tunti eesti vaimulike hulgas kõige paremini, ja suhteliselt hästi oldi, hoiti ennast kursis ka lätlaste ja baltisakslaste koosolekute või eelkongressidega. Tartu kirikukongressi toimumise ajal saadi Riiast informatsiooni, et sealne baltisakslastest vaimulike (52) koosolek tõrjus Tartu baltisaksa ringkonna idee luterlikust saksa vabakirikust Liivi- ja Eestimaal.
Mai lõpp kujunes Tartu jaoks ülimalt huvitavaks, sest seal 25. ja 26. mail kogunenud Eesti õigeusklike ülemaaline kongress oli oma initsiatiiviimpulsi saanud samuti Ajutiselt Valitsuselt. Eesti koguduste osavõtt vene ja läti koguduste esindajate kõrval oli ajakirjanduse hinnangul “haruldaselt elav”. Kongressil võeti vastu Tallinna nõupidamise otsused ja toetati Eesti ja Läti iseseisvate piiskopkondade ideed. Eesti õigeusu piiskopkonna ajutise kirikuvalitsuse eelnõuks valiti kandidaat J. Jõgeveri projekt, mis otsustati saadikute poolt esitada vastuvõtmiseks eelolevale Moskva üleriiklikule õigeusu kongressile.
27. mail avati Tartus esimene Eesti naiskongress, millel nõuti Venemaa muutmist föderaalseks vabariigiks, ja nähti Eestimaad selle iseseisva osariigina. Päev enne luterlaste kirikukongressi avamist toimus Tartus ka eesti koguduste köstrite konverents. Eesti- ja Liivimaa saksa linnakoguduste pastorid hakkasid samuti 31. maiks Tartusse kogunema, et siin paralleelselt eesti koguduste kirikukongressiga ära pidada 55 delegaadiga koosolek, mis oli ühtlasi jätkukoosolek 27. aprillil Tartus professor Karl Girgensohni ja ülempastor Viktor Wittrocki poolt organiseeritud eraviisilisele kolme Balti provintsi vaimulike konverentsile. Kolmkümmend läti rahvusest pastorit pidasid samaaegselt Läti koguduste kirikukongressi eelkongressi Võnnus.
1917. aasta 13. ja 18. mail ajakirjanduses avaldatud “Üleskutses” eesti kogudustele mainiti Ajutist Valitsust ja viidati sisuliselt ka Siseministeeriumi ja Peterburi Kindralkonsistooriumi ideele reorganiseerida ka luterlik kirik Venemaal. Need olid eesti koguduste saadikute kirikukongressi jaoks kaks peamist impulssi, et sarnaselt lätlaste ja baltisakslaste eeskujul oma rahvuskoguduste kirikukorralduse eelnõu väljatöötamisele asuda. Oma lisaimpulsi andsid eesti luterlastele ka eesti õigeusklikud.
Eesti kogudusesaadikute kirikukongress avati 31. mail Tartus. Minevikku tagasivaadates oleks võinud öelda, et 19 aastat hiljem teostus juba 1898. aastal esitatud idee kutsuda 1899. aasta 26. märtsil kokku luterlike kirikukihelkondade talurahvasaadikute kongress saadikute valimiseks, kes esitanuks Peterburis eestlaste nõudmised patronaadiõiguse kaotamiseks ja eesti professuuri loomiseks ülikooli usuteaduskonnas. 31. mail avaldas Jaan Tõnisson “Postimehes” arvamust, et evangeelse luterliku kiriku asemele, mida riigivõim senini kindlate maksudega toetanud ja kaitsnud, pidi nüüd uus “vabakogudus astuma, kes oma ümber üksi neid koondab, kellel usuline elu hingeliseks tarviduseks on.” Aleksander Kapp tõstis oma kirikukongressi ettekandes “Praegusest seisukorrast riigis ja kirikus” esile Ajutise Valitsuse rolli, mis lõi reaalsed võimalused hakata kogudustel ise oma elu korraldama. Ta andis kongressile volituse olla “uuenduste üle otsustaja”, “missuguses kuues peab meie ev. kirik tulevikus kõndima? Kas peab ta neid uuendusi “vaba kiriku” kujul teostama? Kas ei või ta maakirikuks jääda, nagu siitsaadik, kus iga rahvaliige ühtlasi sundusliselt kiriku liige on. Või nõuame ja teostame rahva kirikut?” Johan Kõpp esines pärast teda teemal “Kiriku ja riigi vahekord”, milles ütles sissejuhatuseks, et Jeesus Kristus ei ole “kogudust ehk kirikut asutanud” ega ole ka kiriku korralduse jaoks mingeid juhiseid jätnud. Ta tervitas Ajutise Valitsuse ideed lahutada kirik riigist, sest just riik on rikkunud kiriku vaimse elu, röövinud inimeselt südametunnistuse vabaduse. Kiriku ja evangeeliumi ellujäämise nimel tuli kirik riigist lahutada. Kõpp tõstatas ideaali, mida tuli võimaluse korral taotleda ehk nagu ta pärastises arutelus ütles: “Minul on silmis ainult üks: tuleviku kirik. Mitte, kuidas oli, vaid, kuidas on tulevikus.” Selleks pidi olema “vaba kirik”, mis on ühendatud “rahvakiriku” mõistega. “Kirik jäägu aga ühendusesse ajalooga, üleminek maakirikust vaba rahvakirikusse sündigu nõnda, et side minevikuga mitte katkestatud ei saa. Kiriku liikmeks olgu need, kes oma väljaastumist teada ei anna. Kiriku korraldus ja tegevus olgu aga tulevikus niisugune, et Eesti rahval tunne võiks olla, et see on meie oma kirik. Selleks peab esiteks kiriku korraldamine ja valitsemine olema rahva enese kätes, s.o demokraatlik printsiip. Teiseks tuleks kirikul oma tegevus rahva hingeelu nõuetega kooskõlla viia, s.o rahvuslik printsiip. .. Tõsine, elu sünnitav ja elu edendav vaim saab aga ainult siis meie kirikus valitsema, kui universaalne ristiusu vaim ligidasse ühendusse astub elava rahvavaimuga. Selles mõttes olgu tervitatud vaba Eesti rahva vaba Evangeeliumi-Lutheruse kirik!” konstateeris Kõpp. Ja lisas nendele mõtetele selgituseks, et “meie loome oma kiriku oma parema tundmise järele, ja siis astume maa omavalitsusega ette, küsides: kas tahate meiega ühineda?”
Kas Kõpp on pidanud “loomise” all silmas revolutsioonilisust, uue kiriku asutamist, või pigem evolutsiooni, üleminekut ja vormimuutust, kutsudes liikuma rahva hingeelu kiriku suunas? Maakirikust rahvakirikuks üleminekust, eestlaste hingeelule vastavast kirikust, kirjutati ka tollases ajakirjanduses. Üleminekut ja vormimuutust toonitas üheksa aastat hiljem oma kirikuloo kooliõpikus ka Laiuse koguduse vaimulik Jaan Järve.
Juuni
1. juuni lõunaks jõuti põhimõttelisele otsusele, et “meil peab tõusma iseseisev Eesti Evangeeliumi vaba rahvakirik. Lõpulikult peab see mõte välja kujunema kui korralduse põhjusmõtted iseäraliku komitee poolt Venemaa teiste evangeelsete kirikute esindustega mõttevahetusesse astuvate järele üksikasjalikult läbi töötatakse ja siis Eesti Evangeeliumiusu koguduste asemikkude kongressile täielikul kujul vastuvõtmiseks ette pannakse.” Peterburi Kindralkonsistooriumi nõunik, assessor Alexander Th. Meyer informeeris pärast resolutsioonide üle hääletamist, et kindralkonsistooriumi algatusel ja Ajutise Valitsuse nõusolekul pidi sügisesse kavandatud üleriigilise kindralsinodi eelkonverents toimuma Peterburis 27.-29. juunil.
Eesti koguduste vaimulikke esindas seal Harald Põld, ja pidi esindama ka Johan Kõpp, kes küll jäi sinna teadmata põhjustel siiski saabumata. Juunikuisel eelkonverentsil põhjendasid kindralkonsistooriumi esindajad, et nad pole tahtnud minna “ebaloomulist eeskirjade teed”, vaid soovivad kirikukorralduse asjus kogudustega koos töötada. Kindralkonsistoorium avaldas tunnustust kirikukongressidel valitud töörühmadele ja kutsus üles seal, kus kirikukongresse polnud veel senini peetud ja vastavaid töötoimkondi loodud, neid kiiresti enne 1. oktoobrit läbi viima. Valmis kirikueelnõud olid juuni lõpuks olemas Volga-äärsetel kogudustel ja baltisakslastel. Viimased lubasid oma ümbertöötamisel oleva eelnõu peagi uuesti kogunevale kirikukongressile kinnitamiseks esitada. Põllu sõnul olevat eestlaste hulgas kardetud, et lätlased oma eelnõuga eestlastest ette jõuavad, aga Põllu rõõmuks teatasid Läti koguduste esindajad Peterburis, et kunagist K. Irbe koostatud eelnõuprojekti Läti koguduste pastorid omaks ei tunnista, sest sel puudus kogudusesaadikute mandaat. Sellegipoolest kutsus Põld Tartus valitud toimkonnal oma tööga kiirustada ja veel enne oktoobrit uus kirikukongress pidada, sest see esimene kongress “ei tahtnud lõpuotsust andev olla”.
Juulist sügiseni
Juunikuu eelkonverentsi kokkuvõte trükiti Peterburis Theodor Meyeri eessõnaga. Lisaks pöördusid kindralkonsistooriumi esimees parun Julius Karl von Uexküll-Güldenband, piiskop Conrad Freifeldt ja sekretär Axel von Gernet 31. juulil kõigi Venemaa luterlike koguduste poole spetsiaalse saksa- ja eestikeelse läkitusega (tõenäoliselt oli olemas ka lätikeelne läkitus), milles öeldi, et juunikuu eelkonverentsil jõuti järelduseni, et kindralsinodiga ei oleks tulnud kiirustada, vaid parima tulemuse saavutamiseks tuli jätkata ettevalmistavat eeltööd “kõigis koguduste rühmades, mis rahvuste, geograafilise seisukoha ja teiste iseärasuste järele oleksid korraldatud.” 1917. aasta 1. oktoobriks pidid kõik üksikute rühmade eeltööd olema siiski saadetud kirjalike eelnõudena kindralkonsistooriumisse, kus vastav töörühm oleks nende põhjalt koostanud direktiivid ja aluspõhimõtted, mis oleksid tulnud kindralsinodil arutlusele ja vastuvõtmisele.
Oktoobris töörühm ei kogunenud. Ei olnud toimunud ka Eesti koguduste teist kirikukongressi. 26. ja 27. septembril toimus Tartus kirikukongressi põhikirja töökomisjoni koosolek. Seal otsustati kiiremas korras saata kirikukongressil vastu võetud Jaan Tõnissoni resolutsioon usuteaduskonna ja eesti ja läti praktilise usuteaduse professuuri loomise kohta Ajutisele Valitsusele ja Peterburi Kindralkonsistooriumile. Ühtlasi teatas Harald Põld, et kavatseb hakata organiseerima “Tallinnamaal maakonna kongresse”. Harju-, Virumaa ja Alutaguse maakondade kirikukongressidel käsitleti Tartu kongressile esitatud eelnõuprojekti ja seal vastuvõetud resolutsioone, et need ümbertöötatult teisel kirikukongressil vastu võtta ja seejärel kindralkonsistooriumile, ning pärast edasi üldsinodile esitada.
Eesti Ajutine Valitsus lahutab kiriku Venemaa luterlikust kirikust
10.-11. jaanuaril 1918 toimus Tartus teine kiriku kongressi komisjoni koosolek, millel osalesid J. Kõpp, praostid L. Greinert, W. Schultz, K. Thomson, pastorid W. Eisenschmidt, J. Kukk, J. Eberhardt, A. Laur, köstrid A. Ratnik, J. Kurrik ja usuõpetaja P. Põld. Otsustati II kirikukongress 7.-8. märtsil Tallinnas pidada. Kõpp valiti Liivimaa pastorite asemikuks kindralsinodi väljatöötamise komisjoni Peterburis. 24.-26. jaanuarini korraldas kindralkonsistoorium Peterburis teise eraviisilise eelkonverentsi, millele Eestimaa kindralsuperintendent Lemm jäi oma naise surma pärast minemata ja puudus ka eesti koguduste esindatus. Kohal oli külalisena Peterburi Jaani koguduse õpetaja Friedrich Stockholm. Otsustati, et kavandatav kindralsinod viiakse muutunud poliitilistes oludes läbi piirkondlikes jaoskondades. Selleks lubas kindralkonsistoorium välja töötada vastavad aluspõhimõtted ja kogu protsess pidi lõppema sügisel toimuva ühise kindralsinodiga, kuhu tuli valida igast kogudusest üks õpetaja ja kaks ilmiksaadikut. Eelkonverentsil tuli arutluse alla spetsiaalse Eesti konsistooriumi (kolleegium) asutamise küsimus Peterburis, mis pidi olema samasugune nagu Läti kogudustele Peterburis loodav oma konsistoorium, mis koosnenuks kahest vaimulikust ja ilmikust, kes kavandatava sinodi asjus suhtleksid kindralkonsistooriumiga. “Minu teada ei ole vist I. kongressil mitte veel sarnast esituse organi (Eesti Kolleegium, Konsistoorium) eestseisust või juhatust valitud. On meil mõni Eesti Waba rahva Kiriku esituse organ olemas? Kes on selle liikmed? Kui mitte, kelle poole peaks kindralkonsistoorium Eesti osasinodi asjus pöörama? Vastust tuleb mul 12.2.1918 anda, ootan Sinu teateid ja arvamist Eesti Konsistooriumi kohta,” küsis Friedrich Stockholm Harald Põllult. Taolist institutsiooni ei oldud kunagi loodud. Venemaa luterliku kiriku esimese kindralsinodi pidamiseni Moskvas jõuti alles 22. juunil 1924. Eesti luterlike koguduste piiskopina võttis sellest osa Oskar Palsa.
Põhikirja eelnõu “Eesti Evangeeliumi Luteruse Kiriku Põhjuskiri” oli Tartu kirikukongressi järelkongressile kinnitamiseks ja vastu võtmiseks põhimõtteliselt valmis 1918. aasta jaanuariks. Tartu kirikukongressi järelkongress pidi toimuma 7. ja 8. märtsil 1918 , kuid see jäi alanud okupatsiooni tõttu pidamata. Jakob Aunver toetudes Johan Kõpu dateerimata käsikirjale (Arhiivmaterjal), kirjutas kolmkümmend viis aastat hiljem, et põhikirja komisjon ei kogunenud kunagi täies koosseisus ja komisjoni juhataja Kõpp tegi iga komisjoni liikmega tööd individuaalselt. Osa komisjoni liikmeid oli aga Tartu kirikukongressi järelkongressi kokkukutsumise vajaduses üldse kahtleval seisukohal, sest et Eestimaa Konsistoorium funktsioneeris Ajutise Valitsuse tegelikul tunnustusel 1918. aastal edasi.
Pärast Eesti Vabariigi manifesti taandus luterliku kiriku küsimus Eestis uue riigi siseküsimuseks millega langes ära vajadus arvestada edaspidi Peterburi Kindralkonsistooriumiga. Selle asemele tuli Eesti Ajutine Valitsus. Novembris, mil võim Eestis läks uuesti üle Eesti Vabariigi Ajutisele Valitsusele, jätkus ka Eestimaa Konsistooriumi tunnustamine. Ajutine Valitsus otsustas 15. novembrist 1918 alates maksta ka kõik konsistooriumi palgad. 1919. aasta veebruarist hakkas Ajutine Valitsus ühtlasi looma tingimusi uuendatud kogudusliku struktuuriga luterliku kiriku loomiseks, ühendades selleks kõigepealt 18. veebruaril Põhja-Liivimaa eesti kogudused Eestimaa Konsistooriumiga. Õigused, mis 1832. aasta kirikuseaduse järgi kuulusid Vene siseministeeriumi ja kindralkonsistooriumi võimupädevusse läksid üle Eesti Ajutise Valitsuse Siseministeeriumile ja kolmeliikmelisele komisjonile. Sellele määrusele tuginedes nimetas Vabariigi Valitsus hiljem, 1920. aasta 1. detsembril, 14. oktoobril Kirikupäeval eluaegseks piiskopiks valitud Jakob Kuke ja konsistooriumi abipresidendiks valitud Friedrich Akeli ametisse. Valitsus toimis luterliku kirikuga nagu riigikirikuga.
17. veebruaril saatis Eestimaa Konsistooriumi kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann Ajutisele Valitsusele ja Siseministeeriumile pikema kirja ja palus tungivalt uut koguduste omavalitsuslikku korda puudutava seaduse kehtestamist:
Seda silmas pidades, on Eestimaa kindralsuperintendent siinjuures oleva eelnõu kokkuseadnud ja Konsistooriumi ette pannud. Eestimaa ev.-lut. usu Konsistoorium omalt poolt pöörab Siseministeeriumi poole palvega seda ettepanekut läbivaadata ja võimalikult lühikesel ajal kinnitada. Tuleb ometi juba mitmelt poolt palveid, et võimalikult pea kogudustele ajutist uut korraldust antakse. Peale selle on siis ka võimalik, kirikukomisjoni uue kirikukorralduse väljatöötamiseks elusse kutsuda. Konsistoorium tähendab veel sellepeale, et Kindralsuperintendendi ettepanek peaasjus Tartu kirikukongressi läbivaadatud kava ja teiste, ka kõige viimasel ajal ärapeetud koosolekute otsuste peal on põhjendatud; et ettepanek Konsistooriumi arvates, nõndasamuti koguduste põhjendatud demokraatlistele nõudmistele, kui ka Eesti Ajutise Valitsuse sihtidele vastu tuleb; ettevaadatud koguduse korraldus on ajutine, ja niipea kui eelnõu teises jaos nimetatud komisjon kokku astuks, võiks tema kui tarvis, täiendusi ja muudatusi ette võtta. Peaasi näitab see olevat, et võimalikult pea igas koguduses valitud nõukogu tööle hakkaks ja et nõndasamuti võimalikult pea koguduse poolt valitud esitajad uue kiriku korralduse välja töötamise käsile võtaks. Et sellele sihile jõuda, kiriku ja kodumaa kasuks, palub Konsistoorium Siseministeeriumi, siinjuures olevat ettepanekut omalt poolt kinnitada.
15. aprillil pandi Ajutise Valitsuse poolt maksma “Ev. Lutheri usu koguduste omavalitsuse ajutine korraldus”, milles oli arvesse võetud osaliselt ka Tartu kirikukongressi järel kogunenud töörühma koostatud kiriku põhikirja kavandi seisukohti. Seaduse §16 järgi kaotasid esiteks oma kehtivuse kõik senini kehtinud koguduste põhikirjad. Kaotati senised kirikukonvendid, nõukogud, kolleegiumid, patroonid ja kiriku eestseisja ametid ja seisused. “Ajutine Ew. Lutheruse Usu Koguduste Omawalitsuse Ja Kiriku-komisjoni Korraldus” koosnes “Ajutisest Ew. Lutheruse-usu koguduste omavalitsuse korraldusest” ja “Ajutisest Ew. Lutheruse-usu kiriku-komisjoni korraldusest”. Viimase institutsiooni üks ülesannetest pidi olema lõpliku ülemaalise uue kiriku- ja kogudusekorralduse väljatöötamine. Kirikukomisjon pidi koosnema praostkondade vaimulikest- ja ilmiksaadikutest, siseministeeriumi ja konsistooriumi esindajatest ja 3-4 vaimulikust ja samapalju ilmik asjatundjatest. Asjatundjatena tuli rakendada esiteks koguduste õpetajad, kes olid kuulunud 1917. aasta Tartu kirikukongressi eestseisusesse või muul viisil kirikukorralduse eeltöödest osa võtnud. Teiseks tuli rakendada selles töös mõningaid endisi kirikueestseisjad või siis teisi, kes oma asjatundlikkusega võisid kasu tuua. Komisjoni koosseisu pidid täpsemalt ära määrama siseministeerium ja konsistoorium. “Ajutine ev.lut. usu koguduste omavalitsuse ja kirikukomisjoni korraldus, olgu praegusel ehk pärastpoole täiendatud ja muudetud kujul, jääb maksvaks nii kaua, kuni ülemaaline uus kiriku- ja kogudusekorraldus ülemaalisel sinodil ilmalikkudest ja vaimulikkudest koguduste esitajatest on vastu võetud ja riigiseaduseks saanud.”
“Eesti Ajutise Valitsuse Korraldus Evangeeliumi-Lutheri usu kirikuseaduse uuendamise asjus” nägi ette, et Asutava Kogu ülesandeks pidi jääma riigi ja kiriku vahekorra äramääramine. Ajutine kiriku- ja kogudusekorraldus, mille Ajutine Valitsus kehtestas, nägi ette Ajutise Valitsuse hääleõigusega esindaja nimetamist konsistooriumi koosseisu. Siseministri hooleks pidi jääma ülemaalise evangeeliumi luteri koguduste saadikute kogu kokkukutsumise päeva ja koha määramine. Kogudustest valitud saadikute valimisprotokollide koopiad tuli saata siseministeeriumisse, kes väljastas saadikutele valimisvolitusega tunnistuse.
Riik käis kirikuga koos, aga siiski sammu võrra ees. Johan Kõpp tunnistas hiljem, et valitsusel oli suur roll kiriku tegelikul korraldamisel 1919. aastal. Sama tunnistas ka Hugo B. Rahamägi.
Esimene üldkiriklik kirikukongress Tallinnas
1919. aasta juuli lõpuks oli Eestimaa Konsistooriumil selge, et ülemaaline kirikukongress, mille ülesandeks oli “omal ajal 1917. aasta Tartu kirikukongressi poolt alatud tööd jätkata”, pidi toimuma 10.-12. septembril. Kentmann jõudis veel avaldada brošüüri “Kirik ja riik”, milles kirjutas, et kirik “valmistab omale uut korraldust looma”. Kirikukongressi avapäeval pöördus Kentmann juhatuse nimel Eesti Asutava Kogu poole tervitusega, teatades, et kongress oli kokku tulnud selleks, et “rajada Eesti ev-luth. kirikut vabale rahvalikule alusele.” Jakob Kukk rõhutas, et kirikul alles läheb “tarvis kirikukorraldust, mille alusel rahvas kui peremees ise oma koguduse asju võib ajada … meie praeguse kongressi töö olgu kogu kiriku korralduse kindlaks määramine ja maksma panemine.”
Pärast üldkiriklikku kongressi toimus Tallinnas 13. ja 15. septembril Eestimaa kirikuõpetajate sinod, millest võtsid esimest korda osa ka Põhja-Liivimaa koguduste vaimulikud. Kentmann avas sinodi sõnadega: “uue Kirikukorraldusega algab uus peatükk Eestimaa kiriku ajaloos.” Uus ajajärk, mille algamises ei oldud 1917. aasta kirikukongressi lõppemise järel sugugi kindlad , sai alguse 1919. aasta septembris. Kuid sellelegi tõdemusele on olemas alternatiiv. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonna käsikirjade kogus säilitatakse 10-leheküljelist masinakirjalist käsikirja “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”, mis sisaldab ajaloolist peatükki “Sajandite tee”. Käsikiri on koostatud EELK Konsistooriumis ja tõenäoliselt koostatud 1987. aastal ilmunud Eesti Nõukogude Entsüklopeedia teise osa jaoks. Kuid mida ei ole entsüklopeedia artiklis siiski kasutatud. “Uus ajajärk meie kirikus algas 1920. aastal, kui I Kirikupäev Tartus kuulutas välja iseseisva episkopaal-sünodaalse kiriku, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja valis esimeseks piiskopiks Jakob Kuke.” Esimest korda on kasutatud EELK puhul väljendit “välja kuulutama” ja alustatud uue ajajärguga 1920. aastast.
Juriidiliselt vabastas Eesti Ajutine Valitsus luterliku kiriku Venemaa koosseisust ja Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuridest. Juriidiliselt konstitueerus EELK pärast seda, kui üldkiriku kongressil (10.-12.9.1919) valitud piiskop Jakob Kukk Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse nimetati 17.10.1919 ja endine konsistoorium võimu uuele, ainult eestlastest koosnevale, 29.10.1919 loovutas.
1917. aasta kirikukongressi retseptsioon
Johan Kõpp on olnud üks peamisi, kes loonud 1917. aasta kirikukongressi ja üldkiriku seostest kuvandi, mida pole eriti vaidlustatud. Asjaosaliste endi, sagedasti emotsioonidest lähtuvate ütluste puhul tuleb arvestada rahvuslike ja kirikupoliitiliste teguritega, milledel oli 1917. Aasta ja järgnevate aastate sündmustes oluline koht. Kõpu hinnangute puhul ei saa jätta arvestamata tema isiklikke keerulisi suhteid baltisakslaste ja kirikuvalitsusega (konfliktid ülikooliõpingute ajast, ent ka Laiusele valimise protsess 1908.-1909. aastal), aga ka varasemat rahvuslikku isetegemise ja oma rahvusliku programmi koostamise soovi kogu kirikuelu jaoks.
Viis aastat pärast Tartu kirikukongressi toimumist kirjutas Kõpp, et eesti koguduste kümne pastori allkirjaga kutse oli oma eraalgatusliku iseloomuga midagi ajalooliselt erakordset, sest “kohaliku evangeelse luterliku kiriku ametlikud asutused täiesti nõutult asjade arengut 1917. aasta kevadel pealt vaatasid.” See emotsioon on Kõpu hermeneutiliseks võtmeks kogu kirikukongressi rolli ja üldkonteksti hindamisel, sest ta on Eestimaa Konsistooriumi “nähtavasti … arengut äraootavat” suhtumist toonitanud ka hiljem. Senini veel käsikirja jäänud märkmetes on Kõpp heitnud kirikuvalitsustele seoses 1917. aasta kevade sündmustega ette “täielikku saamatust ja algatusvõimetust”.
Kongressi ettevalmistavas töös osalenud Harald Põld nimetas kongressi samuti eraviisiliselt kogunenud komitee poolt kokku kutsutud kongressiks. Aga Põld ei toonitanud kirikuvalitsuste tegevust või tegevusetust. Jakob Aunver ei uskunud, et 1917. aasta kirikukongressi korraldamise idee sündis spontaanselt, ilma ajaloolise kontinuiteedita, ja pidas vajalikuks 1956. aastal hoiatada, et niisugune asjade käsitlemine “ei paku kaugeltki õiget pilti neist teguritest, mis esinesid juba kiriku kauges minevikus.” Aunver ei nimeta nende teguritena ei Venemaa Ajutise Valitsuse ega ka tollaste kirikuvalitsuste rolli, rääkimata õigeusklike eeskujust, vaid toonitab hoopis kiriku kauges minevikus sündinud tegureid, mis pidid leidma finaalsuse 1917. aasta kirikukongressil.
Eesti evangeelse luterliku eksiilkiriku peapiiskop Konrad Veem, kellest sai 1980ndatel EELK ajaloo normatiivseid esitajaid ja tõlgendajaid, on rõhku pannud samuti sellele, et “eesti rahva suurima kultuurisaavutuse ehk ajaloo esimese vaba rahvakiriku asutamise” kongressile “kutsuja ei olnud kindralsuperintendent ega konsistoorium vaid kaksteist nime.” Kirikuelus valitses “ebamäärasus” ja eestlased “otsustasid haarata eesti kirikuelu ümberkorraldamise algatuse oma kätte”. Veem on Kõpule toetudes loonud pildi kirikuelus valitsenud kaootilisest ja hüsteerilisest olukorrast, ning just see pilt on saanud ikonograafiliseks, mida levitatakse ja korratakse (näiteks teoloogid Elmar Salumaa ja Alar Laats ). Vägagi iseloomulikult võetakse see kokku peapiiskop Jaan Kiiviti poolt 1997. aastal öeldus, et “tahe hoida ja kaitsta oma eluavaldusi, tahe vabaneda võõra ülemvõimu eestkoste alt oli ajend, mis tõi koguduste esindajad Tartusse kokku.”
Õigusteadlase Artur Taska hinnangul, kes Rootsis pagulasena enam aktiivselt õigusloolasena ei tegutsenud ja oli pealegi ära lõigatud kõigist primaarallikatest, ning vaikides ilmselt seetõttu ka kirikuvalitsuste tegevusest, nimetas 1917. aasta kirikukongressi resolutsioone ja kiriku põhikirja eelnõud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku eelkonstitutsiooniks. Taska lähtus EELK puhul Eesti Vabariigi kui ajaloos varem olematu poliitilise riigi loomise analoogiast. Tema kontseptsioon võeti kirikus omaks. 1987. aastal kordas peapiiskop Konrad Veem kirikukongressi eelkonstitutsioonilist tähendust, öeldes: “Eelkonstitutsiooni vastuvõtmisega on eesti kirikurahvas esimene, kes vabastas enese võõrast aadlist ja võõrast valitsejast. Nimetatud eelkonstitutsioon on ajaloo esimese vaba rahvakiriku asutamise algdokument.” Ka käesoleva artikli autor on 1917. aastal sõnastatud vaba rahvakiriku projekti nimetanud Taskale toetudes kiriku eelkonstitutsiooniks.
Kirikukongress Tartus ei teinud siiski otsust uue kirikuvalitsuse asutamise kohta, millega oleks asutatud põhimõtteliselt maakiriku kõrvale või asemele uus Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning oleks nii iseseisvutud senisest kiriklikust võimustruktuurist. Tartu kirikukongress ei määratlenud ennast Eesti kiriku kõrgeima esinduskoguna. Kui Eesti iseseisvusmanifestile (24.2.1918) järgnes Eesti Ajutise Valitsuse loomine, siis Tartu kirikukongressil, kui lähtuda analoogiast Eesti Vabariigiga, ei moodustatud olemasolevate Liivi- ja Eestimaa konsistooriumide kõrvale või nende asemele uut konsistooriumit. Ei tekitatud uut kirikujuriidilist olukorda. Vastuvõetud viis resolutsiooni ei põhjustanud mingeid muudatusi senises kirikuõiguslikus situatsioonis. Senikehtivat 1832. aasta kirikuseadust ei kõrvaldatud, välja ei kuulutatud manifesteerivalt uue nimega Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut ehk tollastes oludes kui autonoomse Eesti vaba rahvakirikut. Seepärast on faktidel mittepõhinevad Jakob Aunverile toetuvate Kurt Kentmanni, Gerhard Plathi ja ka Tiit Rosenbergi väited, et kirikukongressil kinnitati uue kiriku põhikiri.
Luterliku kiriku teemadel kirjutav endine Kaarli koguduse liige ja ideoloogiatöötaja Kuulo Vimmsaare väitis 1978. aastal, et 1917. aasta kirikukongressil “said esmakordselt kiriku juhtkonda eesti pastorid ja kirikutegelased.” Vimmsaare kordas väidet 1981. aastal. Temaga enam vähem sama meelt oli 1978. aastal ka ajaloolane Lembit Raid, kes pidas kirikukongressi “kirikuvõimu ülemineku alguseks baltisaksa ringkondadelt eesti kodanlusele”. 1982. aastal esitas ka EELK peapiiskop Edgar Hark kokkuvõtva konstanteeringu, et 1917. aastal toimunud kirikukogul “läks kirikuvõim eestlaste kätte.” Väliseesti E.E.L.K piiskop Karl Raudsepp kirjutas 1984. aasta karjasekirjas: “Ja Eesti luterlik kirik lõi end esimesena lahti Vene ülemvalitsusest. Ajalooline daatum on 1. juuni 1917, kui I Eesti Kirikukongress otsustas muuta senine ülemuslik kirik riigist vabaks rahvakirikuks.” Väliskiriku peapiiskop Konrad Veem jätkas 1986. aastal seoses Liivimaa kristianiseerimise 800 aastase juubeliga samas vaimus, et “meil on põhjust tänuliku südamega meenutada EELK asutamist esimese rahvakirikuna ajaloos, mis toimus 1. juunil 1917 Tartus … Meie sakslaste valitsetud ja ülalt alla korraldatud kirikust sai selle Esimese Eesti Kiriku Kongressil, alt ülespoole korraldatud kirik, kus kõik ametid täidetakse korrakohaste valimiste kaudu, vaimulike ja ilmikutega, vastavalt seatud ülesandele. … EELK 70-aastane juubel, mida kogudused pühitsevad aastal 1987 on sisult sama, mida Meinhard misjonärina Liivimaale tõi ja mis on jäänud … EELK meenutab oma juubeli pühitsemisega … tõsiasja, et 1. juuni 1917 otsusega on Kristus eesti rahvale uue kirikukorraldusega eriti lähedale tulnud. Eesti vaba rahvakirik kaotas nimelt sajandeid kehtinud rahvale võõrapärased korralduslikud takistused … Seisatagem ja taibakem, mis tegelikult toimus selle Esimese Eesti Kirikukongressi otsuse tagajärjel. Sakslaste valitsus oli kaotatud kirikust ja Vene riigivalitsus oli kirikust välja lülitatud. Eesti ristirahvas oli saanud neist vabaks … Olgu marginaalidena veel märgitud, et kui Eesti Vabariik kuulutati iseseisvaks 24. veebruaril 1918 ja Eesti Vabadussõda algas sama aasta hilissügisel, siis oli kirik selle vabaduse juba saavutanud enesele ja ristirahvale, kuid ilma pauguta ja verevalamiseta.”
Väidet, et EELK iseseisvusus 1917. aastal ja kirikukongressil lahutas “rahvakirik” ennast saksa- ja venekeelsest kirikuvalitsusest Tallinnas, Riias ja Peterburis, korratakse 2006. aastal kiriklikus oikumeenia leksikas, aga ka 2008. aastal Eesti riigi rahastusel ilmunud Villem Reimani kolleegiumi aastaraamatus. Autoritele võiks ette heita allikate mittetundmist, aga kui nende hulgas on siiski ka allikaid üldiselt tundvaid (kiriku)ajaloolasi , siis võib oletada ideoloogiliste kaalutluste kõrval ka allikate (selekteeritult) abil loodud faktide kõnelema panemist teistsuguses hermeneutilises võtmes. Kuulo Vimmsaare pani eestlaste juhtimise alla läinud luterliku kiriku sündima 1917. aastal, ja esitas seejärel küsimuse: miks reetis eestlaste juhtimise alla läinud kirik peagi saabunud Saksa okupatsiooni aastail oma põhimõtted ja toimis risti vastupidiselt oma ideaalidele? I. Nelson oli selle etteheitva küsimuse esitanud tegelikult juba 1965. aastal. 1919. aasta üleüldisel kirikukongressil tuli delegaatidel enne eelnõu arutamist konsistooriumi ja vaimulike Saksa okupatsiooniaegse tegevuse ehk Johan Kõpu sõnu laenates “okupatsiooni pattude” küsimusega pikalt tegeleda. Kuid süüpingis ei istunud mitte eestlaste juhitud kirikuvalitsus, vaid baltisakslastest koosnenud konsistoorium.
Millal hakati tähistama 1917. aasta kirikukongressi EELK sünnipäevana ?
1917. aasta kirikukongress leidis esimest korda meedias tähelepanu oma 10-aastapäeval 1927. aastal, kui Hugo B. Rahamägi avaldas ajalehes “Eesti Kirik” ühe lühema kirjutise “1917-1927” , mis baseerus tema aasta varem ilmunud uurimusel “Eesti Ev. Luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis” ja kordas seal esitatut väga kokkuvõtlikult, et kirikukongressi otsused näitasid “missuguses suunas uuendustesoovid liikusid.” Samas “Eesti Kiriku” numbris ilmus lisaks väike väljavõte 1917. aasta kirikukongressi protokollist. Kirikukongressile ei pühendatud aga ühtegi tänujumalateenistust. Seda ei tehtud ka 1937. aastal.
Kirikuajaloolasest teoloog Olaf Sild alustas 1938. aastal ilmunud Eesti kiriku ajaloo õpikus uue kirikukorra loomist 1917. aasta esimese kirikukongressiga. Aga Silla õpik tunnistatigi oma “katkendlikkuse, pealiskaudsuse ja märgist möödalaskvate otsuste” tõttu ajaloolaste hulgas üsna väärituks.
1917. aasta kirikukongressi teema muutus paguluskirikus kodukirikuga võrreldes olulisemaks. Huvitavad on Jakob Aunveri aastate jooksul tehtud 1917. aasta kirikukongressi tõlgenduste arengulugu. 1949. aastal kirjutas Aunver, et “Eesti vaba rahvakiriku algust tuleb lugeda 1. kirikukongressist”, millega “fikseeriti see alus, millele ehitatakse hiljem Eesti Vabariigis Eesti Ev.-Luteri Usu Kirik.” 1953. aastal kirjutas Aunver, et 1917. aastal hakkas eesti rahvas “teostama oma peremehe õigusi” ka kiriklikul tööpõllul, kuid “veel oli vara kõnelda Eesti Vabariigist ja tema kirikust”. 1956. aastal kirjutas Aunver 1917. aasta kirikukongressist, et tegemist oli “esmakordse kokkutulekuga luteri kiriku ajaloos Eestis”. 1962. aastal tõdes aga, et 1917. aasta kirikukongressil “otsustati, et kirik tulevikus tahab teenida oma rahvast rahvakirikuna”.
EELK USA praostkonna poolt 1957. aastal väljaantud 1958-1959 aastaraamatus “Eesti kirik vabaduses” märgitakse kalendris 31. mai kohal ära EELK koguduste asemike kongress Tartus 1917, ning olulisemate Eesti kiriku ajaloo daatumites tõlgendatakse resolutsiooni: “Eesti Evang.-Luteri Usu Kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes”, et “seda võib lugeda meie EELK alguseks.” Paar rida allpool esitatakse faktina, et “1921 5. juunil pühitsetakse piiskop Kukk ametisse Tallinna Toomkirikus Rootsi peapiiskopi Natan Söderblomi poolt.” Kirikukongresside evolutiivse protsessilisuse asemele on nihkunud konkreetselt uue kiriku asutamise kontseptsioon. Valdavas enamuses toetatakse kontseptsiooni, et uus kirik asutati 1917. aastal. Ainult teoloog Elmar Salumaa esindas teistsugust arusaama ja väitis, et EELK loodi 1919. aasta sügisel.
“Usuteaduse Instituut ei ole unustanud ka mitmesuguste kirikulooliste tähtpäevade tähistamist,” kirjutas peapiiskop Edgar Hark 1982. aastal. Tõepoolest märgiti 1917. aasta kirikukongressi 14. juunil Tallinnas toimunud EELK Konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Katsekomisjoni õppejõudude informatsioonilisel koosolekul, kus praost Albert Soosaar esines ettekandega “Ühest juubelist”. Soosaar tegi pika ekskurssi Venemaa luterliku kiriku minevikku, refereeris 1917. aasta eesti koguduse saadikute kongressi teemasid ja tõdes kokkuvõtteks, et “täna 50 aastat tagasi toimus meie kiriku esindajate esimene kokkutulek ajaloos. See oli poliitiliselt segane aeg, kus aga siiski saadi välja ütelda, mida ütelda taheti.” Soosaar ei pidanud kirikukongressi millekski muuks, kui esimeseks eesti koguduste saadikute kõnekoosolekuks ja kokkutulekuks.
Esimest korda on 1917. aasta kirikukongress leidnud luterliku kiriku nõukogude aegses kirikukalendris äramärkimist alles 1977. aastal. Järgmisel korral 1987. aastal. Lisaks ilmus ajakirjas “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik” rubriigis “Märkmeid sündmuste ja mälestatavate isikute kohta” teoloog Alar Laatsi lühiartikkel, mis kordas Johan Kõpu poolt 1940. aastal kirjutatut. Välis-eesti luterliku kiriku Stockholmi Peapiiskoplik kogudus tähistas EELK 70. juubelit esimest korda 4. oktoobril piduliku jumalateenistusega.
EELK peapiiskop Kuno Pajula esines Soomes soome-ungari-eesti teoloogide konverentsil 1989. aasta augustis (20.-29.08), andes edasi tervitused ENSV valitsuselt ja pidades 19. augustil Tallinnas koostatud ettekande EELK ajaloost. Ettekandes ei peatunud ta EELK asutamisel ega märkinud ära 1917. ja 1919. aastate kirikukongresse. EELK kirikukalendris märgitakse 1917. aasta kirikukongressi väljaspool juubeliaastapäevade konteksti erandlikult 1992. aastal. Olukord muutus pärast peapiiskop Jaan Kiiviti ametisseastumist 1994. aasta oktoobris. 1988. aastal oli Stockholmis ilmunud Konrad Veemi “aastatepikkune uurimus” “Eesti vaba rahvakirik”, mille kohta autor kirjutas, et “520-l leheküljel on dokumenteeritud eesti rahva tõeline ajalugu, ilma väljajätmisteta ja mahasalgamisteta.” Selle n.n “ausa ajaloo” mõjul võttis peapiiskop Kiivit omaks uue suhtumise. 1995. aastast alates hakati 1917. aasta kirikukongressi märkima iga-aastastes kiriku kalendrites. 1997. aastal lisati esimest korda sulgudesse ka lisamärkus – “80 aastat EELK-d”. “Ega me alati tunnegi oma ajalugu … aga meil on oma, enesekorralduse ja juhtimise õigusega luterlik kirik alles 1917. aastast alates. Kiriku iseseisvumine toimus käsikäes riikliku iseseisvumisega,” tõdes Kiivit 1997. aastal antud intervjuus. “Kristlikku vabaduseaadet, seda kuupäeva (31. mai 1917) ja kongressi võime pidada Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku kui vaba rahvakiriku sünni alguseks vabanevas ja iseseisvuvas Eestis.” Kiivit asendas väliskirikupeade pakutud kiriku sünnidaatumi, 1. juuni, 31. maiga.
Rahamäe konstanteeringust EELK ja Eesti Vabariigi ühisest sünniprotsessist erines Kiiviti oma ainult selles, et paigutas sarnaselt Veemile EELK sünni enne Eesti Vabariigi sündi. Ideoloogiline sünnikontseptsioon – “Eesti vaba rahvakirik on vanem, kui Eesti Vabariik” – oli 1997. aastaks kirikus juba laiemalt omaks võetud, eriti rahvuskiriku eestvõitlejate hulgas. Ideoloogilist vürtsi, mida kiriklik meedia 1997. aastal kohe levitama asus, lisas ka President Lennart Meri poolt Kaarli kirikus 30. mail öeldu, et “ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.” Ajaleht “Eesti Kirik” ja Põltsamaa koguduse vaimulik Herbert Kuurme ei eksinud, kui märkisid, et President märkis oma tervituskõnes ära, et “kirik sai iseseisvuse aasta varem kui riik”. “… veel enne Eesti Vabariigi 80. aastapäeva me pühitseme oma kiriku kaheksakümnendat aastapäeva… veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimeseriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele,” lausus President.
Eesti rahva ja kiriku seose üle mõtiskledes ei pidanud President siiski mitte niivõrd silmas konkreetselt EELK-d, vaid pigem kirikut selle üldises ja abstraktses tähenduses: “Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur … Lühidalt, tänane aastapäev juhtis mu tagasi Püha Augustinuse juurde, ja mulle tundus, et ei ole sünnis rääkida igaviku palge ees kirikust, mis on nii noor.” Meri kõneteksti autoriks oli Presidendi Kantselei Välisosakonna nõunik, katoliiklasest teoloog Jaan Tepp. Kõnetekstis esineb üks konkreetne allikaviide ajalehele “Teataja”: “Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev Eesti Vabariik.” Tsitaat pole 1917. aasta mai ja juunikuu “Teatajast” siiski leitav, vaid hoopis “Postimehest”, kus initsiaalide –ld taha varjunu on Kõpu ettekandest kinnipüüdnud lause (kongressi protokollis puudub): “Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev Eesti vabakirik.” Nii sai Presidendi kõnes Eesti vabakirik ümbermodifitseeritud Eesti Vabariigiks.
1917. aasta kirikukongressil ei räägitud iseseisvast Eesti Vabariigist. Tallinna Kaarli koguduse vaimulik Kapp mainis oma sõnavõtus, “et ainult autonoomne Eesti võib kirikule need tingimused luua, mis kirikule tema iseseisvaks tööks on vajalikud. Sellepärast tuleb soovida autonoomset Eestit, milles oleks oma autonoomne vaba rahvakirik.” Kaukaasia ja Lõuna-Venemaa Eesti asunduste asunike kongressi (21.-23. mai 1917) resolutsioonides ei nõutud Venemaast lahusolevat Estonia-nimelist Eestit, vaid ainult Venemaa vabariikide liitu kuuluvat Eestit. Autonoomse Eesti autonoomse luterliku kiriku kontseptsioon on analoogne Eesti õigeusuliste soovile, saada endale Venemaa ja Moskva patriarhaadilt autonoomne Eesti piiskopkond. Soov sõnastati juba 6. ja 7. aprillil Tallinnas toimunud Eesti õigeusuliste nõupidamisel.
Kontseptsioon, et 1917. aastal iseseisvunud eestlaste juhtimisega luterlik kirik innustas 1918. aastal looma ka iseseisvat riiki, sai laiemalt tuntuks 1997. aastal. Ja oli loodud selleks, et jääda ja kinnistuda. 2007. aasta 2. juunil EELK asutamise 90-juubelipidustustel Tartus, kordas seda ideoloogilist sõnumit peapiiskop Andres Põder, ning seda propageeritakse edasi Villem Reimanile pühendatud aastaraamatus, mille väljaandmist toetas ka Eesti Vabariigi Valitsus. Kontseptsiooniga, et EELK sünnitas Eesti Vabariigi, soovib EELK olla “ecclesia triumphans”, ja seda kõigil Eesti iseseisvuse perioodidel.
Teise elemendi moodustas Kiiviti kontseptsioonis Kuulo Vimmsaare, Edgar Hargi ja Konrad Veemi arusaam, et 1917. aastal asutati eestlaste juhtimisega EELK. Esimest korda ajaloos tähistati EELK sünnipäeva (70. aastapäeva) piduliku jumalateenistusega 1987. aastal Stockholmis ja (80. aastapäeva) suure pidulikkusega Eestis alles 1997. aastal Tallinnas Kaarli kirikus toimunud Kirikupäeva ja sügisel Tartus toimunud ajaloo konverentsiga. Kolmandal korral toimus see juba 2007. aastal, aga üllatuslikult unustati 1917. aasta kirikukongressi äramärkimine 2008. aasta kiriku kalendris üldse ära. Ka protestantliku kiriku tõe käsitlus võib olla endiselt katoliiklik, kui väidetakse, et praktika on ajaloolise tõe kriteerium. EELK asutamise sünnipeo praktika on iseenesest küll lühike, kuid kirikuajaloolase Riho Altnurme jaoks omab seegi juba tõsist argumendi kaalu, mis pidavat kinnitama ajaloolist tõde EELK asutamisest 1917. aastal.
Kokkuvõtteks
Selle artikli uurimustulemuste põhjal, mis keskendus 1917. ja 1919. aastate kirikukongresside impulsside väljaselgitamisele, üldkiriku seostele ja retseptsiooniloole, tohiks olla selge, et 1917. aasta eesti kogudusesaadikute kirikukongressi ja 1919. aasta üldkirikliku kirikukongresside rolli ja tähenduse puhul tuleb tagasi pöörduda selle algallikate juurde. Vaadata neid mitte üksikjuhtudena, vaid avaramas kontekstis, ning loobuda kõigist 1917. aasta kirikukongressist loodud ideoloogilistest tõlgendustest, mis võivad olla hästi rakendatud kiriku ühiskondlike huvide teenistusse, aga ei ole vastavuses kirikuajaloo objektiivsusega.
Tartus 1917. aastal kogunenud eesti koguduste saadikute kirikukongressi on ajalookäsitlustes näidatud kui erakordset. Eesti pastorite tegutsemist on püütud näidata erakordse omaalgatusena, mis viis iseseisva vaba rahvakiriku asutamisele 1917. aasta 31. mais (EELK) või 1. juunil (E.E.L.K.). Eesti Vabariigi aegses käsitluses domineerib kirikukongressidest kirjutades protsessiloomeline kontseptsioon, evolutiivsus, kus kirjeldatakse 1917. aastal alustatu lõpuleviimist 1919. aastal. Pärast II maailmasõda hakati nii väliskiriku tegelaste kirjutistes kui ka nõukogude ideoloogia tegeleste ja ajaloolaste kirjutistes rääkima 1917. aasta kirikukongressist kui uue kiriku asutamisest ja eestlaste juhtimisega kirikust. Nõukogude autorite motiiviks oli osutada eestlaste juhtimisega kiriku rahvareeturlikku käitumist ja tegevust 1918. aastal. Väliskiriku autorite motiiviks oli rõhutada baltisakslaste alt vabakssaamist ja endistest kirikuvalitsustest sõltumatuks kuulutamist. Väliskiriku peapiiskop Konrad Veemist sai 1990ndatel EELK ajaloo normatiivne tõlgendaja, kelle raamatu “Eesti vaba rahvakirik” mõjul hakati peapiiskop Jaan Kiiviti ajal 1995. aastast alates kiriku kalendrites järjekindlalt ära märkima 1917. aasta kiriku kongressi kui EELK asutamist. 1997. aastal jõudis President Lennart Meri abil Eesti laiema üldsuseni EELK vaimulike hulgas omaksvõetud sünniteooria, mille kohaselt sünnitas kirik (EELK) ka Eesti Vabariigi.
Eesti kogudusesaadikute 1917. aasta kirikukongressi toimumise impulssideks olid Ajutise Valitsuse otsus riigi ja kiriku lahutamisest, Siseministeeriumi ja Peterburi Kindralkonsistooriumi algatus reorganiseerida luterlik kirik Venemaal rahvuste järgi. Need impulsid andsid olulise tõuke, et 1917. aasta aprilli teises pooles aktiviseeruda ja eesti koguduste jaoks oma kirikukorralduse eelnõu väljatöötamisele asuda. Lisaimpulsi said luterlased õigeusklikelt, kes võtsid suuna eesti rahvusest piiskopiga autonoomse Eesti piiskopkonna asutamisele ja õigeusu eestipärasemaks muutmisele. Venemaa erinevate luterlike rahvuste kirikukongressid olid mõeldud ettevalmistavate kongressidena Venemaa evangeelse luterliku kiriku kindralsinodiks.
1917. aasta eesti koguduste saadikute kongressil ei olnud eesmärgiks asutada uut luterlikku kirikut, vaid minna seniselt maakiriku tüüpi kirikult üle demokraatlikumasse alt ülespoole juhitud rahvakiriku tüüpi. Eesti Ajutise Valitsuse jaoks algas luterlikus kirikus uus ajajärk 1919. aasta veebruaris ja aprillis kirikule antud määruste jõustumisega, millega vabastati luterlik kirik Venemaa kiriku struktuuridest. Juriidiliselt konstitueerus EELK pärast seda, kui üldkiriku kongressil (10.-12.9.1919) valitud piiskop Jakob Kukk Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse nimetati 17.10.1919 ja endine konsistoorium võimu uuele, ainult eestlastest koosnevale, 29.10.1919 loovutas.
Riho Saard (s 1961) EELK Usuteaduse Instituudi, Helsingi ja Ida-Soome ülikoolide üldise kirikuajaloo dotsent.