Usuteaduse Instituut alustas akadeemilist õppeaastat 2017/2018
EELK Usuteaduse Instituudi õppeaasta algas jumalateenistusega Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, kus teenisid peapiiskop Urmas Viilma, rektor Ove Sander, dekaan Randar Tasmuth, õpetajad Kerstin Kask ja Stiiv Knowers ning diakon Siimon Haamer.
Orelil Kristel Aer.
Avajumalateenistuse järel suunduti usuteaduse instituuti, kus esmalt tervitas õppijaid ja õpetajaid peapiiskop Urmas Viilma. Usuteaduskonna nimel pidas tervituskõne dekaan Randar Tasmuth ning üliõpilaste esindajana magistrand Volli Nugis. Aktusel musitseeris Kristel Aer.
Usuteaduse instituudi usuteaduskonnas alustas ja jätkas õpinguid 25 üliõpilast, pastoraalseminari võeti vastu 5 diakoni- ja 3 preestriameti kandidaati ning kirikumuusika osakonda 3 õppijat.
Soovime Jumala õnnistust esmakursuslastele ja õppetöö jätkajatele instituudi kõigis osakondades. Soovime õnnistust õppejõududele ja usuteaduse instituudi töötajatele.
EELK UI
Rektor Ove Sanderi jutlus akadeemilise õppeaasta 2017/2018 avajumalateenistusel
Jutluseks kuuleme Jumala Sõna Matteuse evangeeliumi 9-ndast peatükist 38 salm – Jeesus ütleb: “Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele.” Aamen
Kuuldud kirjakohaga on mul mitmekihilised mälestused. Neist esimene läheb lapsepõlve, kui kuulsin esmakordselt seda Jeesuse sõna lõikuse Issanda palumisest ja töötegijate saatmisest. Lapse vaimusilma ette tõusis lõikuseks küps viljapõld ning selle ääres seismas Nikolai von Glehni meenutav põlluomanik, kes oli ühteaegu rõõmus ja kurb. Rõõmus hea saagi üle, kuid õnnetu, et polnud kedagi, kes aidanuks tal seda kokku koguda.
Järgmine mälestus on 80-ndate teisest poolest, kui olin astunud Usuteaduse Instituuti. Enam polnud lõikuse Issand mõisnikku meenutav härrasmees kuldse põllu keskel, vaid Issand Jeesuse Kristus ning lõikuseks valmis viljapõld meie, Tema lapsed, ootamas igapäevast vaimulikku kasvamist ning sirutumas Issanda päeva poole, et saada hea viljana kogutud Tema aitadesse. Arusaadav oli ka see, et kõigeks selleks suureks tööks vajab Issand abilisi, aga palve… Sain aru, et see on küll üks ilus ja Issandale meelepärane asi, aga kui tahad töötegijad kirikusse saada, siis lihtsalt mine ja räägi inimestega ning nad tulevad. Kui Issand kutsub ja töö tahab tegemist, siis peaks ju igaüks sellest aru saama ning käed külge panema.
Minu viimsed meenutused sellest kirjakohast, mis said alguse ordinatsiooni teenistustest siinsamas piiskoplikus Toomkirikus, kestavad tegelikult tänaseni. Kirjakoha mõistukõneline tõlgendus, nagu üliõpilasaja esimestel aastatel, on jäänud samaks. Midagi on aga muutunud ja seda on väga palju. Töötades aastaid pastoraalseminaris ning viimased ajad UI rektorina, on mulle enam kui selge – me võime kutsuda ja keelitada, rääkida ja selgitada, veenda ja meelitada, kuid sel tegevusel pole reeglina tulemusi. Nii ei leidnud ka tänastest Usuteaduse Instituuti astujatest ükski teeotsa ülesse meediakanalitest, kuigi olime nendes oma kooliga üsna märkimisväärselt esindatud. Kui aga paneme kogu oma lootuse lõikuse Issandale ning palume, et Tema kutsuks, läkitaks ja varustaks kirikutööks, siis on sellel tulemus. Mitte, et jätaksime enda osa tegemata, vaid et paneksime oma usu ja lootuse ainuüksi Jeesusele Kristusele, Tema kutsele, meelevallale ja väele ning mõtestaksime kogu omapoolset tegevust Kristuse teona meis ja meie kaudu. Ehk laulusõnadega – “Su töö on see, oh Jeesus Krist see töö, mis meie käes. Ja, et see Sinu töö on tõest, siis nurja ta ei läe.”
Jutluseks olev Jumala Sõna on küll lühikena, aga väga sisukas. Peatun esmalt lühidalt palvel. Paluge lõikuse Issandat. Tavapärane toimimine on meil vist selline, et püüame kõigepealt ise hakkama saada. Kui ei saa, siis palume abi kolleegidelt ja sõpradelt. Kui ikkagi ei saa toime, siis paneme käed kokku ja palume Jumalalt abi. Ja abi loomulikult tuleb. Mitte võibolla just sellisena ja nendel tingimustel, mida Jumalale esitasime, aga üldiselt oleme ju kogenud Jumala armu ja õnnistust, mida Ta palve peale saadab. Mida on meil õppida, on see, et me ei pea ammendama oma ressursse, enne kui me Jumala poole pöördume. Pole ka õige liigitada töid väikesteks ja suurtes ning arvata, et väikestega saan ise hakkama, suurteks vajan Jumala abi. Me vajame Tema armu ja abi kõiges ja kõikjal. Meie palvetame ning Jumal teeb oma päristööd – õnnistab oma lapsi ja kirikut.
Palve tähendusest ja kasust inimliku initsiatiivi ja vaevanägemise ees kõneleb ka tõsiasi, et palves ei võta me vastu ainult väge, vaid saame osa ka Jumala juhatusest. Küllap oleme kogenud, et oleme enda arvates ajanud õigeid asju, kuid hiljem selgub, et see ei ole olnud päris nii. Et võiksime vastu võtta Jumala juhatuse ja tahte, selleks on vaja palvet. Alandlikku ja lepliku Jumala palge otsimist. Tema vaevukuuldava hääle kuulamist. Just sel põhjusel on Martin Luther kirjutanud – “Kõnelusi Jumala ja inimese vahel on kahesuguseid. Kas meie kõneleme Jumalaga või Tema meiega. Jumalaga kõnelda tähendab palvetada. Aga kauneim ja kalleim on see, kui Tema kõneleb meiega ja me võime kulata; see, mis Temal on ütelda, lohutab palju enam kui see, mis meil on kõnelda.”
Jeesus nimetab ennast lõikuse Issandaks. Sõna lõikus vaimses plaanis näitab tagasi, aga veelgi enam edasi. Temas on kõik see hea töö, mida Jumal teeb oma armuvahenditega meie juures igal päeval. Palju enam viitab ta aga sellele eesmärgile, mis Jumal on meile seadnud. Selleks eesmärgiks on osasaamine Tema igavesest kuningriigist, millest Jeesus Kristus Uue Testamendi veergudel nii palju kõneleb. Jah, Tema sooviks on seegi, et me oleksime terved ja tublid, aga kõigest enam tahab Ta meid tuua oma laste lauda taevas. See on see eshaton, millele oleme kutsutud nii üksikult kui kirikuna. See on see põhjus, miks meile on kingitud maine elu ning selle rikkalikud võimalused, et saada osa Jumala kuningriigi õndsusest ning kutsuda võimalikult paljusid kuningriigi teele kaasa. Hea on, et Tema ise õnnistab oma kirikut nendes püüdlustes. Ta on andnud meile ka tõotuse, viia oma hea töö meie juures lõpuni, enne Issanda päeva. See on töö, mis toimub samaaegselt tööga, mida Jumal teeb meie kaudu teisi teenides. Oleme ühteagu lõikajad ja lõigatavad.
Vaatame põgusalt ka salmi teist poolt – et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele. Meie palve oluliseks sisuks on ka palve töötegijate saatmise ehk lähetamise pärast. Lähetamise mõiste kätkeb eneses ettevalmistust teenimiseks, kuid eelkõige selle teenimise jumalikku heakskiitu ja õnnistust. Olen rõõmus, et Usuteaduse Instituut kannab rakenduskõrgkooli nimetust, st temas õpitu peab ühel või teisel viisil rakendust leidma. Me ei ole selleks, et anda vaid teoreetilisi teadmisi või kirjutada uurimusi sahtlipõhja. Meie hariduslik teenimine on suunatud õpitu rakendamisele, omandatud teadmiste ja oskuste kasutamisele, et olla lõikuse Issanda kaastöölised.
Selleks kaastööliseks olemiseks vajame lähetatust, mis kätkeb endast sügava veendumuse, et just Jumal on meid kutsunud ning varustanud ja õnnistanud kõige vajalikuga saadud ülesande täitmisel. Jeesus palub Isa – “Nii nagu Sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.”
Ent kes on need töötegijad, kelle läkitamise eest Jeesus kutsub palvetama. On need mehed? On need naised? On need vanad? On need noored? Olulisemaks kui mistahes inimlik eristus või piirang, on Issandalt saadud kutse, töö ja selle eesmärk. See on nagu ligimesega – ligimeseks ei olla, vaid saadakse tema teenimise kaudu. Nõnda ka töötegijaks olemine ei ole määratletud mistahes väliste kriteeriumite kaudu, vaid ainuüksi ustavuses ja pühendumises Issandalt Tema kirikus saadud ülesandele. Taas meenuvad tuntud kirikulaulu sõnad – “Sul mehi on ja naisi, lapsi, noori, Sul jõud ja õigus on neid kutsuda. Sa needki, kes Su käsust veel ei hooli, võid panna oma põllul töötama.”
Ja viimaks, lõikus, milleks me palume töötegijate lähetamist; lõikus mille lõikamises me ise osaleme ja lõikus, milleks me ka ise oleme – see ei kuulu meile. See on Issanda oma. See on Tema lõikus. Sügav äratundmine, et kirik ja mistahes teenimine kirikus, ei kuulu meile, ega ole ka meie kätes, on eelkõige vabastav ja inspireeriv. Me ei pea kandma vastutust, mis ei kuulu, ega saagi kuuluda meile. Just see rõõmus vabadus ja vabastatus Jeesuses Kristuses saab meile suurima inspiratsiooni ja jõu allikaks Issanda teenimisel. Meile usaldatud teenimine muutub aga kutseks ja palveks uutele töötegijatele Issanda lõikusele.
Head Sõbrad. Soovin meile kõigile head lõikustöö jätku alanud akadeemilisel aastal. Olgu selles töös häid kordaminekuid, kuid ka rõõmu ja rahuolu. Mis aga peamine – kasvagu algaval õppeaastal lõikuse Issanda Jeesuse Kristuse usaldamine meie kirkus ja koolides ning palvevaim meie südames.
Aamen.
Dekaan Randar Tasmuth aktuse kõne EELK Usuteaduse Instituudis 13. septembril 2017 
Austatud peapiiskop, vaimulikud, õppejõud, üliõpilased, majatöötajad
Missugune on tänane aeg ja olukord?
Me alustame seda õppeaastat sügisel, mil täitub 500 aastat reformatsiooni algusest Saksamaal ja sada aastat revolutsioonist Venemaal. Mõlemad riigid on ajaloo näitelaval nähtavalt tegevad ka täna. Maailmast ei ole kunagi puudunud keerulised ajad ja praegu on ebaselgus taas suur, ent meile on oluline näha oma ülesandeid ja võimalusi ning oskust teha õigeid otsuseid.
Esimese maailmasõja lõpul sai võimalikuks Eesti Vabariigi sünd, teise sõja lähenedes see kadus ja selles kadumises ei puudunud ka sisemise moraalse tagasimineku märgid, millele juhtis tähelepanu prohvet Karl Reits. Soovitan lugeda alljärgnevat ajakohast poeetilist jutlust augustikuisest ajalehest Eesti kirik: http://www.eestikirik.ee/saabub-kord-seegi-aeg-mis-kuldne-ja-vaarib-ootust/
Tugeva moraaliga ehitatakse üles kodu, kirikut ja ühiskonda ning mõrase moraaliga on raske peatada selle lagunemist. Kunagi lagunes moraali murenemise tõttu ka algselt tugev Rooma riik ja ükski sõjavägi ei suutnud seda protsessi peatada. Tuletame meelde Puškini luulesõnu: Oh Rooma, alatus su müüs. Sa priina sündisid, kuid surid orjarüüs. Ent neil päevil väljus Rooma riigist ristiusk kavavana ja elu edasi viivana.
Ma toon näite ka hilisemast ajast. Iirimaal rajati Maynooth’is vaimulike koolitamiseks kolledž aastal 1795, see oli aeg peale Prantsuse revolutsiooni, peale ateismi ja materialismi räiget pealetungi. Iirimaa kirikul oli silma ja tarkust lugeda aja märke nagu seda oli ka Iisraeli rahval ja varajasel kristlusel. Iirlaste eesmärk oli rajada Prantsusmaast sõltumatu oma õppeasutus ning seista hariduse osas omadel jalgadel.
Seda ülevalt antud tarkust on kingitud ka meile. Peale teist suurt maailasõda rajati Usuteaduse Instituut. Oli nõukogude aeg, aga praegu ümber vaadates näeme, et rahvas ahmib nõidade ja sensitiivide poolt pakutavat ideoloogiat. Meedia toimib kooskõlas turuseadusega ja moodustab ringi, kus pakkumine omakorda võimendab uut nõudlust.
Kõigel nimetatul on suur moraalne mõju meie maale ja rahvale, meie ülesanne on tuua esile oma mõju. Meie ülesanne on püüda tugevdada moraalset kompassi Eestimaa inimeste arusaamades ja seda nii otse väljastpoolt tulevate kui ka sisemiste ohtlike mõjude tasalülitamiseks.
Kes me oleme ja olla tahame?
Elule annab mõtte aadete kandmine ja nende ellu viimine. Meie jaoks on olulised kristlus ja eestlus – Eesti idee ja parimad rahvusega seotud väärtused. Esmalt keel. Meil on palju erilisi sõnu nagu maailm, omailm, armulaud. Kiriku, keele, usuteaduse ja kultuuri omavahelist rikastavat mõju käsitles eelmise aasta oktoobris kahe päevane Reformatsioonikongress, mille materjalid tulevad 31. oktoobril Toomkirikus toimetatud, täiendatud ja lisadokumentidega varustatud raamatu kujul Usuteaduse Instituudi toimetiste XXV numbrina meie kirjutuslauale. See on üks oluline osa instituudi tööst, unikaalne akadeemiline ja avalik kirjastustegevus.
Ühes Delfi artiklis tõdes hea kolleeg Tartu Ülikoolist Marju Lepajõe seda, kuidas nn vana Euroopa häbeneb kristlust ja ka rahvuslikkust. Lisan, et mõlemad ilmingud on ohtlikud nõrkused, mis jätkumise korral süvendavad ühiskondlikku jõuetust, vastupanuvõimetust korrastatud elu deformeerimisele. Meie oma väikese rahvana peame liikuma nende kahe ilmingu osas nn vana Euroopa suhtes vastassuunas.
Marju Lepajõe rõhutas, et rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla. Lisan, et siin on aluseks ja abiks meie omakeelne terminoloogia, mõistemaailm, mis on osa poeetilisest nn „omailmast“. Omailma määratleb see, missugused on meie kontaktid ümbritsevaga ja kuidas me seda sõnastame. Siin on kõik koos, meie maine maailm loodusega, inimesed meie ümber ja meie usuline vertikaalside, meie jumalasuhe. See ilus sõna „omailm“ avardub ja saavutab oma kuju kui me mõistame seda usuteaduse poolt võimaldatavas avaraimas täiuses. Kristlusest tuleb kinni pidada ja Kristust kuulutada.
Me oleme olnud tunnistajaks kahekümne kuuele uue iseseisvuse aastale. Peale suurt laulu- ja tantsupidu ilmus pidu kritiseerivaid sõnavõtte, mis tegid meele pahaks. Siis tundsin äkki rõõmu helilooja ja dirigent Rasmus Puurist, tema poolt parimast presidendi vastuvõtul peetud sõnavõtust Kadrioru Roosiaias. Noor mees, kes usub aadetesse ja kes nende väärtuste nimel töötab, milleks on Eesti elujõud, veendumused ja iseolemise julgus ning rikkus.
Ärgem laskem näppude vahelt ära kaduda sellel aatel, mis seekordse vabanemise alguses oli ning pöörakem taas heaks tooniks rääkida rahvuslikkusest, põhiseaduses paberile pandud ja raamatusse raiutud keele ning kultuuri säilitamisest. See on ka kiriku ja instituudi ülesanne.
Täna me näeme ja teame, et käesoleval ajal olete üheks lootusrikkaks vastuseks tuleviku jaoks just teie, praegu õppijad ja sellel aastal juurde tulijad. Lootust annab teie äratundmine ja tahe osaleda Jumala töös, astuda õppeasutusse, mis aitab tervendada ühiskonda seda toetades ning vajaduse korral teisitimõtlemist esile tuues selleks, et vaimne tervis võiks rahva hulgas alles jääda.
Mitmed tänased sisseastujad tõid vestluses esile ära tunnetatud vajaduse tõelise kasvamise järele, luterliku mõttekultuuri viljelemise ja vaimsete väärtuste järele avaldades seda, kes me oleme ja kelleks pidevalt saada püüame.
Mis on meie ülesanded?
Eelmisesse aastasse jäänud Reformatsioonikongress ja uute professorite inauguratsioon olid tunnistuseks meie aadetest, meie töötahtest ja tasemest, mida on võimaldanud Jumala arm.
Järgnevalt pöörame taas pilgu meie ees seisvatele ülesannetele. Me püüame vaadata paljudeks aastateks ettepoole. See ülesanne on teoloogiliste põhiainete, põhivaldkondade süvatundjate järelkasvu tagamine. Ma räägin siinkohal suuremast tulevikuvaatest kui lihtsalt nominaalajaga ette nähtud õpingute keskmisest lõpetamisest.
Ma soovin äratada uudishimu ja indu suurema järele, et te seaksite diplomi saamisest suuremaid eesmärke. Ma rõhutan, et meil on vajadus niisuguste magistriõpingute lõpetajate järele, kes on omandanud ühel usuteaduse põhialadest palju suurema kompetentsi kui lihtsalt keskmiseks lõpetamiseks ja diplomi saamiseks vaja läheb.
Missugused on meie võimalused ja vahendid?
Meie saavutused olenevad võimaluste kasutamisest. Üheks arengut soodustavaks eelduseks on õige eluviis. Meie eluviisi juurde kuulub kristlik osadus, see aastasadadega kujunenud tervistav tava. See on eluviis, mille värskena hoidmine on profülaktilise mõjuga hingele ja ihule, mille toime on elustav ja jõustav.
Meil on arvarad akadeemilised võimalused. Meie üliõpilased jagunevad kolmel õppekaval õppijateks. Kogu instituudi ulatuses toimib kolme õppekava vaheline koostöö ehk koosvõimekus ehk koosenergia, mis avaldub muu hulgas ka nendel üritustel ja nendes organites, kus kõigi kolme õppekava inimesed kohtuvad ja midagi koos teevad. Instituut saab olla õppejõudude, üliõpilaste, majatöötajate, meid kandva kiriku ja meie kõigi oma pereliikmete ühise rikastamise ja õnnestamise teenistuses.
Meie ülesanne on Kristust kuulutada. Siin me tunneme sageli oma küündimatust. Ja see on ka õige ning hea. Miks? Sest see on realism. Vaadakem rahulikult seda kui tasakaalustatult Paulus maailma asju nägi. Ta kirjutas Rooma kirjas, et Seadus sulgeb meist igaühe suu (Rm 3:19), aga ta avaldas Filipi kirjas, et Kristust kuulutab iga keel (Fl 2:11). Olgu selle seose mõistmisele ja ellu viimisele suunatud meie realistlik, ent püüdlik ja Jumalale kuulekas meel.
Kes on meie eeskujud? EELK UI peamine rajaja, kauaaegne VT professor Evald Saag on öelnud, et teoloogile-pastorile ei maksta palka mitte selle eest, et ta Jumalateenistusi peab, see on endastmõistetav. Talle makstakse palka selle eest, et ta on asjatundja. Nõukogude ajal oli palju neid üliõpilasi, kes õpingute ajal sellessamas instituudis suurt lisatööd tegid. Oma koolitatuse omandasid siit Toomas Paul, Kalle Kasemaa ja paljud teised mõjukad teoloogid. Seepärast julgustan ütlusega, et tugev magistriõppe lõpetaja saab vajadusel olla õpetamisel abiks ka juba siis kui tal veel ei ole doktorikraadi.
Head uue akadeemilise tee alustajad ja praegu õppijad! Leidke usuteaduse põhiainete hulgast endale need valdkonnad ja kitsamad teemad, mida enda jaoks ja teaduslikult tähtsateks peate ja ületage siis juba õpingute ajal nende valdkondade osas vajalikud teadmised ülevaruga. Siin täna olijate hulgas on need, keda on mõne aasta pärast vaja asjatundjatena.
Meil on võimalused süvendavaks õppe- ja teadusalaseks tegevuseks Uue Testamendi foorumi ja süstemaatilise teoloogia eriseminari näol. Nendel akadeemilistel kokkusaamistel me mõtleme järele ja uurime usuteaduse alusmõisteid, pürgime selle poole, et suuta eristada tõde ja tõepärasust, valet ja poolvalet ning paremini kujundada oma uurimistööd.
Samuti on meie üliõpilastel, kes oma õppekava korralised ained õigeaegselt sooritavad ja õppeteenustasu maksavad, võimalus ja õigus tasuta külastada meie kõikidel õppekavadel õpetatavaid teisi, endale huvi pakkuvaid aineid.
Kindlasti huvitab meid, missugune protsess on õppimine ja kuidas sellega hakkama saada. Õppimist on palju kirjeldatud, hästi erinevalt ja huvitavalt. Lisan täna mõned oma mõtted.
1. Õppimine on avastusretk, matk, kus parim tee ei lähe otse läbi linna, vaid nagu Valdur Mikita mõttest järeldub, kulgeb küla kaudu. Kus teekonnal on aega vaadata ja mõtestada. Kui siht on teada ja õige, võib pikem teekond olla rikastavam.
2. Õppimine ei või olla tekstikatkenditel hüplemine või ühelt kokkuvõttelt teisele liikumine. Õppimisel on oluline pikemate ja alust rajavate tekstide ning lugude lugemine ning nende väärtuse taas ausse tõstmine.
3. Õppimine on teoloogi enesehinnangu kujundamine. Õppimine on rikastav ühistegevus, milles omavahel kokku lepitakse.
Me oleme edukad kui oleme need, kes ühelt poolt kokku hoiame, üksteist toetame nende akadeemiliste nõuete täitmisel, kus me ei saa oma ülesande ja staatuse pärast teha akadeemilisi või institutsionaalseid järeleandmisi, aga kus koostöös on kõik ette tulevad raskused ületatavad. Teiselt poolt me kasvame siis kui me edendame oma kooli ja selle tuntust, otsime vahendeid selle ainelise aluse tugevdamiseks ning hoiame siinses hoones asuvat vara sellel omaniku viisil silma peal hoides.
Aga ükskord algab aeg, mil me jõudu kogununa suundume ja sirutume väljapoole aidates õgvendada ligimeste keerulisi teeradu ja püüdes aidata kõikjal kus vaja sellel viisil mis on õige ja kuidas me ise suudame. Ning et me oma eluga aitame muuta asjade kulgu seal, kus see on võimalik ja kus meil selleks avaneb võimalus.
Õnnistatud uue akadeemilise aasta algust!
