Lõpetajad ja õpetajad
Tahan esmalt tervitada Teid, kallid lõpetajad. Selles tervituses on tänu, et otsustasite siduda ühe lõigu oma eluteest Usuteaduse instituudiga. Täna võime ühiselt rõõmustada – need aastad siin iidsete gooti võlvide all on olnud edukad. Usun, et oleme suutnud Teile midagi olulist kaasa anda. Mitte ainult teadmisi, vaid loodetavasti ka analüüsivõimet, oskust näha killukestes kaunist mosaiiki, võimet siduda vastuoksusi ja leppida selle maailmakorra paratamatu poolikusega.
Loodan, et Te olete kogenud kasvamist – saanud usus tugevamaks ja terviklikumaks. Et Kristus oma armastuses on üha enam Teis kuju võtmas. Et lootus tõelisuse reaalsusesse on Teis juurdunud. Kindlasti on see protsess puudutanud ka meid, UI töötajaid. Tänu Teile ja Teie pühendumisele oleme meiegi edasi astunud pika sammu nii oma akadeemilise kui vaimuliku ja hingelise elu täiustumise teel.
Suur tänu Teile. Suur tänu Teie toetajatele, eriti Teie pereliikmetele ja sõpradele. Tänu Teile, kelle toetus on mõõdetav eurodes – meie kooli omanikule EELK Konsistooriumile, meie tugiteenuste osutajatele ning headele partneritele Ameerikas ja Teile, kelle varjatuksjääv heldus on nähtavaks saanud Evald Saagi toetusfondis. Suur tänu kõikidele eespalvetajatele.
Tahan soovida Teile kallid lõpetajad head edasimineku jätku. Iga paigalseis on siiski tagasisuundumine. Ärge unustage teolooglist lugemist, palvet, meditatsiooni ja süvenemist. Kasutage kõiki meile Issanda poolt antud ande, et need võiksid veelgi rohkeneda. Ja meenutage sedagi, et iga anne samaaegselt on ülesanne. Ülevalt antud anne, mida realiseeritakse all, just siin maailmas ja igapäeva elu keskel. Teoloogia, millel puudub väljund ei ole tõsiselt võetav. Anne, millest ei saa eesõigust ja rõõmsat kuulekust kiriklikus teenimises, kaotab kiirelt oma mõtte ja sära. Soovin Teile edukat kauplemist talentidega, et Issand tulles saaks oma kasuga tagasi. Enamgi veel, et Teie ja meie võiksime siis kuulda ustavatele mõeldud kutset rõõmupeole.
Pöördun nüüd Teie poole, austatud professorid, kes olete valitud juhtima ja arendama UI professuure ning keda meil on täna au inaugureerida EELK Usuteaduse Instituudi korralisteks professoriteks. Akadeemiline karjäär on juba oma olemuses midagi väga nõudlikku ja pühendumuslikku. See hinnang maksab eriti humanitaarteaduste kohta. Kui me aga kitsendame oma fookust teoloogia erinevatele valdkondadele ja sündmuskohaks on Eesti, siis on see paratamatult saadetud eneseunustamist ja ohvrimeelsusest.
Lubatagu mul Teie tunnustamise kõrval, tunnustada Teie lähedasi ja perekondi. Olen veendunud, et oskate väärikalt hinnata saadud tuge ning tasuda neile see hea, mille tunnistajateks me täna oleme. Võin öelda, et need professorite lindid, mis hetke pärast kinnitatakse Teie õlale, kuuluvad kindlasti ka neile. Nad on toetanud Teid sel teel ning jäävad Teie saavutustele ja kordaminekutele kaasa elama edaspidi.
Kui nüüd suurendada veelgi üldistusastet, siis inaugureerides Teid täna professoriteks, teeme ühise sügava kummarduse nendele UI suurkujudele, kes läbi pimedate aegade ei olnud vaid akadeemilise ja vaimse tõrviku hoidjad, vaid ka edasiandjad. Ilma nendeta ei oleks me täna siin. Ilma nendeta ei oleks 70 aastast täisakrediteeringuga hinnatud ja kvaliteedimärgiga tunnustatud kiriku kõrgemat teolooglist õppeastutust, Usuteaduse instituuti. Evald Saag, Jaan Kiivit sen, Elmar Salumaa, Ago Viljari, Kaide Rätsep, Uku Masing, Robert Kannukene, Hillar Põld, Voldemar Ilja, Harri Rein, Herbert Kuurme, Jaan Kiivit jun ja veel paljude teised, kelle kateeder on klaasmererannal ning kelle kõned on tänaseks puhastatud kuld. Usun, et nad rõõmustavad meiega kaasa ning meie nendega, sest Sõna, mis on meie peamiseks tööriistaks, on igavene. See on Igavese Jumala jäävat osadust loov Sõna. Jumalas me oleme alati koos – meie, kes me oma tööga püüame tuhmunud peegelpildis siiski kujutist aimata ning iga loengu ja töötunniga suurendada tunnetusvõimet ja tuua taipamist. Selleks, et kõik poolik võiks ükskord leida oma täiuse Kristuses.
Austatud professorid. Soovin Teile akadeemilisi kordaminekuid ja edu. Soovin, et Te võiksite tunda oma tööst rõõmu ja rahuldust, sest Issand ise on lubanud oma tööd meis õnnistada. Soovin ka, et Teie ning samuti ka mina mõtleksime juba täna sellele, kellele saab homme meie õlalint või ametitunnus. Ja see mõte ei pea olema kaugeltki rõhuv, sest meiega on Tema, kelle käes on homne. Tema käed vormivad homse lõputuks tänaseks.
Vivat academia!
Vivat professores!
Vivat membrum quodlibet!
Soli Deo gloria.
Ove Sander
Rektor
