Instituudi 70. aastapäevale pühendatud sündmused ja 2016/2017. õa lõpujumalateenistus ning aktus toimusid 16. juunil 2017 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja instituudi õppehoones Pühavaimu 6, Tallinn.
2016/2017. õa lõpujumalateenistuse toimus Tallinna Toomkirikus. Teenistusel õnnistati EELK Usuteaduse Instituudi lipp ja anti üle rektorile. Rektor Ove Sanderi seadis teiseks ametiajaks ametisse peapiiskop Urmas Viilma.
Teenistusele järgneval lõpuaktusel instituudi õppehoones tervitati lõpetajaid ja inaugureeriti EELK Usuteaduse Instituudi professorid Randar Tasmuth, Arne Hiob, Riho Saard, Thomas-Andreas Põder ning Priit Rohtmets. Lõpetajaid tervitasid peapiiskop Urmas Viilma, metropoliit Stefanus, rektor Ove Sander, dekaan Randar Tasmuth. Lõpetajate nimel tänas Leena Tölpt.
Tänavu oli instituudi usuteaduskonnas 9 lõpetajat, kusjuures kaks kiitusega diplomi saajat. Kirikumuusika osakonna lõpetas 2 õpilast. Soovime lõpetajatele, nende peredele ja sõpradele kaunist huve ja häid uusi kohtumisi!
Peale lõpuaktust algusega kell 16 andis rektor Ove Sander EELK Usuteaduse Instituudi nimel tunnustusmedalid üle Randar Tasmuthile, Eenok Haamerile, Paul-Gerhard Hoerschelmannile, Kalle Kasemaale, Aarno Lahtinenile, Elmi Johanna Patale, Toomas Paulile, Andres Põderile ning Tiit Salumäele.
Punases auditooriumis avati galerii instituudi rektori piltidest ning tutvustati EELK UI 70. aastapäevale pühendatud artiklikogumikku instituudi ajaloost ja vilistlaste ning töötajate mälestustest. Õhtu lõppes rektori vastuvõtuga.
Fotogaleriiga saad tutvuda siin >>
EELK UI
Jutlus Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus 16. juunil 2017
Eesmärk: Kutsuda inimesi pühenduma teenimisteoloogiale, mis on juurdunud soovis armastada ja teenida ülestõusnud Issandat Jeesust Kristust.
Lugemised: Jh 15:1–10; Ib 37:21–24; Ef 4:1–6
Mul on suur au ja suur rõõm olla kutsutud avama Jumala sõna teiega sellel 500. aastapäeval, mil me tähistame Martin Lutheri teeside avaldamist Wittenbergis ning Euroopa kirikute asumist teekonnale reformatsiooni ja uuenemise poole. Me alustame seda teie kiriku jaoks erilist päeva ja instituudi 70. sünnipäeva tähistades Jumalat Kristuses. Kristus on teid kokku kutsunud üliõpilaste ja õppejõududena koos oma äsja uuesti ametisse seatud rektori õp dr Ove Sanderiga, et te kristliku kujunemise ja õppetöö kaudu kannaksite evangeeliumi vilja.
Ma toon teile erilised tervitused meie Rochesteri anglikaani piiskopkonnalt, mis on teie koostööpartner Porvoo ühisavalduse kaudu. Veelgi olulisemalt on aga meid sügavalt üksteisega ühendanud koosolemine meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumis.
Täna, kui me tähistame nii suure viljakandvuse lõikust, kutsub Jumal meid tagasi, et uuesti vaadata neid juuri ja oksi, mis teevad lõikuse võimalikuks. Koos ühendavad need maa meie jalge all Jumala elavuse, armastuse ja eesmärkidega, mis on Jeesuses. Selles on ka minu esimene ning peamine mõte: kõik, mida me teeme oma õpingutes ja õpetamises, nende pikkade tundide jooksul, mil me loeme, õpetame ja kirjutame, nende kuude ja aastate jooksul, mil me kasvame elava Issanda Jeesuse järgijatena ja evangeeliumi teenijatena – kogu selle tuum on seotud-olemine.
Õppida, et teenida Jeesuse evangeeliumi, tähendab armastada Jumalat kogu oma mõistusega. Uurida Pühakirja ja kiriku traditsioone, samas teenides elatist, hoolitsedes oma pere eest, olles ligimene ja sõber, tähendab armastada Jumalat kogu oma hingega. Loovutada ennast Jumala armastusele Jeesuses ning anda ennast sellisele palvele, kus sa tead seda, et sa vajad andestust ja paranemist, mitte ainult seda, et teised inimesed peavad kahetsema ja pöörduma Kristuse poole, tähendab armastada Jumalat kogu oma südamega. Jätkata Jeesuse järgijana ning evangeeliumi teenijana päevast päeva ja aastast aastasse, nii rõõmsatel aegadel kui ka siis, kui sinu teenimine teeb sulle väga haiget, tähendab armastada Jumalat kogu oma jõuga. Armastada Issandat oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga, samas armastades oma ligimest kui iseennast. Seadusetundja, kes tuli Jeesuse juurde (Lk 10:25jj), teadis oma peas seda kõike. Aga ta teadis iseennast ja Jeesus nägi selgelt, et ta ei olnud veel loonud ühendust, mis transformeeriks tema usu kohustusest viljakandvaks ja rõõmsaks eluks. Seetõttu pidi Jeesus rääkima talle loo, mis viis ta endaga väga keerulisse olukorda.
Jumal kutsub meid täna mõtisklema selle üle, mis võimaldab tõelist viljakust Jumala teenimisel. Mis saab meid päästa sellest, et me ei elaks ega kuulutaks võltsevangeeliumi või, nagu suur luterlik kirikuõpetaja Bonhoeffer hoiatas oma õpilasi, mis saab meid päästa selle eest, et me ei oleks ukselt uksele „odava armu” kaubitsejad? Veidi keerukamalt sama mõtet sõnastades küsin seoses kiriku tunnistusega siin Eestis ning seoses instituudi tarviliku tööga, et mis peaksid olema põhilised lähtekohad ning jätkuvad prioriteedid meie kujundamisel ja harimisel teenijatena. Olla kiriku juhtideks, kes elavad ja kuulutavad rõõmusõnumit, mis kannab tõde sellest, kes on Jeesus; olla selge selles osas, mis on kesksed lähtekohad ja prioriteedid meie ühistes õpingutes teenijatena – need on eluliselt tähtsad küsimused meile Inglise Kirikus ja ma arvan, et need võivad olla olulised ka teile kui meie partneritele, kes kannavad tunnistust ülestõusnud Kristusest tänapäeva maailmas.
Inglise Kirikus elame me pingega sellele vahel, mida võime kutsuda „teenimine kui korraldamine” ning „teenimine kui suhtes olemine”. Teenimine kui korraldamine näeb rahvuslikku, piiskoplikku ja kohalikku kirikut organisatoorses ja halduslikus võtmes. Kui evangeeliumi ülesanne on edeneda, peame me olema arukad maailma mõtlemisviiside suhtes, õppima ettevõtlusest, mis võimaldab parimat kogudusele ja ülesandekesksele juhtimisele, peame olema teadlikud, millised seosed on strateegia, saavutatavate eesmärkide ja võimalike ressursside jms vahel. Kontekstuaalne teenimine tähendab, et me peame põhjalikult mõistma neid maailma kultuure ja praktikaid, kus me tahame anda tunnistust ülestõusnud Kristustest. Samuti on kirikuelus tarvilik nende kultuuride üle järelemõtlemine ning nendest eristumine. Kõik alates piiskoppidest kuni praostide ja kohalike kirikuõpetajateni on selles osalised. Parimal juhul võib nii kirikuõpetajate kui inimeste jaoks olla vabastav, kui mõistetakse, mida meid on kutsutud tegema ja kuidas me peaksime seda tegema. Kuid võimalik on ka see, et mõnda põhilisimat seost võetakse enesestmõistetavalt või halvimal juhul jäävad mõned põhilisimad seosed loomata, sest kavatsetult ja otsustavalt ei loo keegi neid.
Kuulus näide Inglise Kirikust oli hiljuti tutvustatud kava, mille järgi on võimalik ära tunda inimesed, kes võiksid olla „tipptegijad” vaimuliku avalikus ametis – võimalikud tulevased ülemdiakonid, toompraostid, piiskopid. Need inimesed võiksid kiiresti läbida koolituse struktuuride ja juhtimise kohta ning olla valmis kohale määramiseks. Inimesed, kes ei saa selle programmiga hästi hakkama, võivad päris kiiresti välja langeda. Kui see programm välja pakuti, siis oli seal palju teenimisstruktuuride ja -kontekstide kohta, kuid peaaegu mitte midagi põhjalikumat teenimise teoloogia ja vaimsuse kohta. Kui seda ilmset puudust vaidlustati, siis vastus oli, et me võiksime võtta seda poolt kui implitsiitset osa kogu protsessist. Teises kavas kutsuti kõiki toompraoste kiirkursusele magistri äri- ja juhtimisõppekaval. Väga hea mõte! Meil on vaja, et meie toomkirikuid kui keskseid misjoneerivaid kogukondi juhitakse ja administreeritakse nii hästi kui võimalik. Ent kui küsiti, kuhu jääb selle vaimne sisu, siis eeldati sellena toompraostide kestvat palveelu ja nende enda jüngerlust. See nähtav kindlus kirikujuhtide vaimsuse eeldamises – ilma et selle tegelikkusele pöörataks otsest tähelepanu – on muljetavaldav, ja ma loodan, et see on tegelikkuses täielikult õigustatud.
Terav reaktsioon eelkirjeldatud teenimine-kui-struktuur lähenemisele on pöörduda traditsioonilise arusaama poole, mis näeb teenimist kui suhtes olemist. Seega, seni kuni me oleme kindlad, et meie vaimulikud toetuvad osavalt palvele ning nad suudavad luua loovaid suhteid inimestega, ja seni kuni põhilised asjad on korras, näiteks avalik jumalateenistus, jutlustamine ja leer, võime olla kergendatud ega pea muretsema struktuuride pärast! Mis puutub jutlustamisse, siis vajame head rahvalikku asja, lugude pajatamist, mis aitab inimestel õppida ning annab neile samal ajal hea tunde nii enda kui ka oma kogukonna suhtes. Jutlustajatel pole vaja muretseda liiga palju Piibli tõlgendamise peensuste pärast – veendu, et suhestud sellega, kus inimesed on, ja võib-olla aita neil astuda sammuke edasi nende teekonnal Issandaga. – Kõik eelnev oleks peaaegu vastuvõetav, kui meie peamine teenimisülesanne oleks olla kahanevate koguduste vaimulik. Aga meie peamine teenimisülesanne on kasvatada järgijaid, kes lähevad Jeesuse evangeeliumiga maailma!
Tõsi, meil ei ole vaja kristlikku jutlustamist ja õpetamist, mis ei suuda ühendust leida inimestega ega nende olukordadega, milles nad peavad iga päev elama. Jutlustamine, mis ei haaku, on ülepingutatult intellektuaalne, liigselt tõsine, millel puudub olemuslik rõõm, mängulisus ja siiras Jumala armastamine, mis on evangeeliumi südames, on võimetu teenima seda, mida Püha Paulus kutsus „lootus[eks, mis] ei jäta häbisse” (Rm 5:5). Kuid samuti pole meil vaja kristlasi, kelle ootus kasvada Jumala teadmises ja armastuses on nii madal, et nad võiksid sama hästi jätta oma ajud ukse taha, kui nad kirikusse tulevad, ning siis jälle need üles korjata, kui nad lähevad välja tegelikku maailma. Tegelik maailm on see, mida Jumal armastas nii väga, et saatis oma Poja seda päästma! Kristlasi on kutsutud elama järgimist tänases maailmas, mis on täis šansse, tõotusi, väljakutseid, võimalusi ja ohte. Tõsi on see, et elav kirik on inimlik institutsioon nii nagu ka jumalik ühendus, nii et teenijate kujundamine ja harimine peavad silmitsi seisma selle reaalsusega, hoides oma alust ja tegutsemist kindlalt õiget laadi seoses.
On selge, et teie kiriku ajalugu, traditsioonid ja kultuurid siin Eestis on väga erinevad meie omadest Ühendkuningriigis. Teil on palju sügavamalt kinnistunud eeldus oodata oma kirikuõpetajatelt head haridust magistrikraadi tasemeni näiteks piiblikeeltes ja eksegeesis, süstemaatilises teoloogias ja apologeetikas. Jutlustamisel avaliku jumalateenistuse kontekstis on siin kõrgem profiil kui paljudes Inglismaa kirikutes. Kui ma esimest korda tulin Eestisse juba päris mitu aastat tagasi, olin ma sügavalt liigutatud ja innustatud, saades teada, kuidas te hoidsite kõrgekvaliteedilisi piibli- ja teoloogiaõppe traditsioone vaimulike haridusliku ettevalmistuse keskmes, ning kuidas te hoidsite elus kristliku usu lugu, tähistades seda muusikas ja laulmisega nende pikkade aastate jooksul, kui teie kirik oli tõsiselt rõhutud. Siiski küsimus seotud-olemisest jääb eluliselt oluliseks ka teile siin. Sest Eesti rahvaste kultuurid ja ootused elule muutuvad väga kiiresti. Tallinn ise on linn, mis on täiesti muutunud võrreldes sellega, mida ma esimest korda kogesin siin umbes kakskümmend aastat tagasi. Teie kirik oli suuteline hoidma oma tunnistust elus aastate jooksul, mil teda rõhuti ning piirati selliselt, nagu pole meie kunagi kogenud kogu Ühendkuningriigi ajaloo jooksul. Küsimus aga on, et kuidas te suudate luua elavaid ja viljakaid seoseid evangeeliumi ning tänaste ja homsete kultuuride vahel kiriku kaudu, mis on vaba kandma oma tunnistust ning andma end jumalateenistuses ja teenimises.
Ma olen kaks korda kasutanud väljendit „teenijate kujundamine ja harimine”. Kujundamine osutab sellele, millisteks meesteks ja naisteks me saame Kristuses, kui me valmistume „nähtavalt ennastandvaks eluks“ vaimuliku avalikus ametis. Hariduse tuum on kasvamine Jumala Sõna tundmises ning oskus Jumala Sõna tõlgendada, kui me jutlustame ning õpetame, et kasvatada maailmas uusi järgijaid. Tegelikult need kaks – kujunemine ja haridus, tundmine ja armastus – ei kuulu mitte ainult kokku, vaid nad on olemuslikult samad asjad. See armastus, millest ma räägin, on Jumala tundmise viis; ja tundmine, millest ma räägin, on Jumala armastamise viis. Mulle meeldib väga, kuidas üks Ameerika praktilise teoloogia isadest sellest rääkis. Ta kirjeldas teoloogilist haridust kui theoria ja habitus – viis, kuidas sa näed maailma ja kuidas sa selles elad.
Niisiis, mida on meil kristlastena, ilmikute ja vaimulikena koos vaja, et elada oma järgimist ja teenimisi sellisel viisil, et me kannaksime palju vilja ja seega osutuksime olema tõeliselt Jeesuse järgijad?
Meie evangeeliumi lugemise Jh 15. peatükis kasutab Jeesus kümnes salmis üksteist korda sõna „jääma“ (kreeka meno). Tal pidi midagi mõttes olema! See tähendab seotuks jääma. Seotuks jääma. Sinu elu sõltub sinu seotusest, mis hoiab sind õigel kohal, just nagu viinapuu okste seotus viinapuu tüvega teeb vilja võimalikuks. Ükskõik kui hästi oled sa selgeks saanud süstemaatilise teoloogia või õpetuse või isegi Piibli eksegeesi tehnilised nüansid ja kirikukorralduse, pole sellel kõigel tähtsust ilma orgaanilise seoseta Kristusega. Nagu Jeesus ütleb: „[M]inust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15:5). Lahus olles ei saa sa midagi teha. Olles seotud saad sa kanda nii head vilja, et see jääb kestma – sinu vili jääb endas kandma Kristuse elu.
Seda on palju rohkem kui öelda, et kristlikud piiskopid ja kirikuõpetajad peavad oskama sõnada palveid õigesti, enne kui nad alustavad „teenimine kui korraldamine“ tüüpi misjoneerimist. Iseenda teadlik andmine, et jääda seotuks Kristusega, on rohkem, kui öelda palveid enne teoloogiliste õpingute või teenimise alustamist. Kui Jeesus räägib endast kui viinapuust ja oma jüngritest kui okstest, siis ütleb Ta midagi palju sügavamat, midagi palju kaugeleulatuvamat. Ta ütleb, et Temaga nii lähedaselt seotuks jäämine nagu viinapuuoksad on viinapuu tüvega, tähendab oma eluenergia ammutamist Temalt. Sest kui Jeesuse järgijad tahavad kanda sellist vilja, mis jääb kestma, siis on neil vaja olla täidetud elujõuga, mis on Jumala enda armastus. See peab meid täitma ja meist välja voolama – „Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.“ (Jh 15:19). Püsida, jääda seotuks Kristusega tähendab jääda seotuks mitte millegi vähemaga kui armastusega, mis on Jumala enda elu.
Seetõttu õpetasid suured kirikuisad ja -emad, et olla teoloog tähendab olla mees või naine, kes palvetab. Evagrius Ponticus 4. sajandil ütles suurepäraselt, et „teoloog on see, kelle palve on tõene”. Püha Bonaventura oli õppejõud Sorbonne’is 13. sajandil. Tal oli kombeks lõpetada kõik oma loengud samade sõnadega: „Mu vennad (toona olid kõik mehed!), nüüd on aeg lõpetada meie kõne ja tulla Tema lähedusse, kellest oleme rääkinud.”
Natuke varem, 12. sajandil oli Püha Clairvaux’ Bernard nii mures oma vendade munkade pärast, et nad ikka oleksid kindlad ülestõusnud Kristuse kohalolus ja eesmärgis oma elus ning et neid oleks sütitatud jumaliku armastuse jõuga, et ta jutlustas oma kloostris 18 aastat sama piibliteksti – Ülemlaulu – põhjal. Tema teema oli, et tõeline järgija on see, kes igatseb ja januneb Jumala armastuse järele enda sees. „Mina kuulun oma kallimale ja tema on minu, ja tema lipp mu kohal on armastus.“ Nagu armastaja januneb armsama järele ja viinapuuoks ammutab oma elu viinapuu tüvest, nii Jeesuse järgijatena saame me elada ainult evangeeliumi järgi, ammutades oma elu tema armastuse sügavast kaevust. Jeesuse prioriteet, kui ta õpetab oma järgijaid risti varjus, on, et nende seotus temaga oleks sügavalt juurdunud.
Ma usun, et sellel on olulised järelmid viisile, kuidas me korraldame kiriku teenijate kujundamist ja haridust. See on rohkem kui tagada instituudile täielikult töötav kabel, kus kogudus saab koos palvetada, kuigi ka see on eluliselt oluline. Ma usun, et see tähendab, et nii palveelu õppimine kui praktiseerimine, kontemplatiivne palve, peab olema teoloogilise haridusprogrammi keskne osa. Kõige tõhusam Piibli eksegeesi, misjoni ja kultuuri, süstemaatilise teoloogia ning kõige muu õppimine leiab oma keskse fookuse just selles.
Ja miks see peaks nii olema? Sest kui me anname end sellisele teoloogiale, mis on palve elamine ning mis kätkeb endas Jumala armastamist kogu oma mõistusega ja südamega ja hingega ja jõuga, siis kohtame me Teda, kes ei ole keegi muu kui ülestõusnud Issand Jeesus ise.
Üks tänapäeva suurimaid teoloogia õpetajaid, Mark MacIntosh, mõtiskles, kust alustada raamatut, mis on mõeldud esimese aasta teoloogia üliõpilastele. Ta otsustas alustada peatükiga hämmastusest, sest, nagu ta ütles, „Kogu teoloogia, mis on kristlik, algab kogemusest ja see kogemus on hämmastus näost näkku kohtumise üle ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristusega.”
(Mulle tundub, et me ei oleks ilmselt kunagi kohtunud, meie vennad ja õed Eestist ning Inglismaalt, kui ei oleks olnud jagatud veendumust selles ühes tõsiasjas – et Jeesus Kristus on ülestõusnud ja ülistatud ning läbi oma Püha Vaimu on meiega siin ja praegu).
Ma soovin, et tähistades seda imelist lõikust, mis on teie teenimise kujundamise ja õppeprogrammide töö ja vili siin Eestis täna, võiksime me kõik leida ennast uuenenutena, jäädes seotuks ülestõusnud Issanda Jeesuse eluga, kes on meie seas, ning olla sellest hämmastunud.
Aamen.
Gordon Oliver, Rochester, Ühendkuningriigid
(Tõlkinud K. Kallas)
Usuteaduskonna dekaani kõne aktusel 16. juunil 2017
Lugupeetud piiskopid, professorid, pastorid, üliõpilased, abikaasad, pereliikmed, sõbrad ja tuttavad, õed ja vennad
Täna, EELK Usuteaduse Instituudi 70. sünnipäeva aasta lõpetamisel vaatavad värsked õpingute lõpetajad lootusega ettepoole ja tänumeeles tahapoole. Erilistel tähtpäevadel teeme seda kõik. Tagasivaates me ei piirdu üksnes viimaste tööaastatega, vaid püüame hõlmata ka meid kandvaid aastakümneid, mis nagu on kuhugi kadunud ja samas ei ole ka.
Me teeme seda reformatsiooni viiesajandal ja EELK sajandal aastapäeval, kus nimetatuist vanim ja suurim protsess ehk reformatsioon hõlmab keskmist ehk meie kirikut ja keskmine embab väikseimat, meie instituuti. Instituut on Jumala armust tohtinud elada emakeelse kiriku ja meie emakeelne kirik luterlikus vormis arenenud kristluse rinna najal nagu Jeesuse poolt armastatud jünger oma õpetaja juures.
Ka instituut on reformatsiooni kandja, sest re – formatsioon on taas-kujunemine, kus inimesed lasevad end Jumalal taas algse eesmärgi kohaseks kujundada. Õpetamine ja kasvatamine on samas õppimine ja kasvamine ning see kõik on eesmärgipärane taastetegevus selles suunas missugusena Jumal inimest näeb ja nagu seda on Jumala Sõnas meile teada andnud. See taas-vormimine on ristiinimese identiteedi pidev kujundamine, kus kesksel kohal on rahu Jumalaga, kaasinimesega ja iseendaga. Kui see rahu meis koha leiab, siis sünnib rahulikkus keset meid ümbritsevat sihitut pöörlemist ja mitte ennustatavat maailmakulgu.
Margus Mikomägi on küsinud, et kas siis, kui maailm on haige, saab väike riik mere ääres olla terve ja ellu jääda? Vastan, et saab küll, aga tahtma peab ja sügava järele mõtlemise järel peab õigeid otsuseid langetama. Mitte mugavusest ja allaheitlikult seda tegema, mida meilt näikse oodatavat. Selles julges orienteerumises aitab meid ristiinimese identiteet, see on pidev püüdlemine rahule Jumalaga, iseendaga, kaasinimesega, kogu looduga. Aitab see kui meie teoloogiline mõtlemine püüdleb areneda suunas, mida võib nimetada ka jumalikuks holistiliseks mahedaks mõtteviisiks ja mis aitab re – formida inimest, perekonda, kodu, töökohta, kooli, maad ja rahvast. Väike rahvas võib olla heas asjas suurtest ees ja teed näidata, nagu teoloogias oli Uku Masing oma mõtteviisilt omaaegsest nn peavoolust ees ja nagu on seda ka Mustamäe kiriku ehitama asumine tänase Euroopa olustiku taustal.
Kus me täna seisame ja kuhu vaatame kui seitse aastakümmet on selja taga? Äsjase EELK kirikukongressi avaldus rõhutab, et kirik on suunatud Eesti rahvale ja et meil on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri eest. Sealhulgas eesti keele ning selle aspektina usulise ja teoloogilise keele eest. Selles isade ja emade keeles on võimalik ja vajalik ka kõige keerulisemaid mõtteid läbi mõelda ja neile võimalikult selge vorm anda. Akadeemilise teoloogilise emakeele harimise kaudu täidab instituut oma missiooni ja peafunktsiooni, milleks on emakeelse teoloogilise taastetaseme tagamine Eestis koos kõigi partneritega ja liitlastega kodumaal ja välismaal.
Selle missiooni täitmisel arvestatakse ühiskonna tegelike vajadustega. Ent meie ülesanne on anda vajadustele ka läbimõeldud vorm ja sõnastus, mis sageli ei ole otse see, mida nii-öelda tööturg ütleb. Turg ise ei ütle midagi, eriti seda, mis aastate pärast aset leiab ja vajalik on. Keegi grupp või rühm sõnastab selle nö välise vajaduse, meie aga peame läbi mõtlema kõige selle, mis tegelikult on ühiskonnale vajalik ja keskne, väärtuslik ja pikas perspektiivis õige. Selle alusel sõnastame kõige enda jaoks keskse.
Kui kolmekümneaastane augustiinlasest munk esitas Wittenbergis kiriku mõtteviisi ja tegevuse kohta käiva kriitika, siis tõi see endaga kaasa ka kuulsust Wittenbergi ülikoolile. Nii ongi, tõeotsingud ei jää tulemuseta. Kui me ise tõde otsime, siis näeme peatselt, et tõe vastu ühelt poolt võideldakse, aga tõega tullakse ka kaasa. Tõde ei jäta külmaks. Tõe otsimine on mugava ja sõltlasliku mõtteviisi vastand.
Kunagi ei ole olnud päriselt nn tõe eelset ega ka päris tõest ühiskonda. Kunagi ei tule ka post-tõest ühiskonda, elus on alati midagi tõepärast ja midagi mittetõest. Küsimus on vaid proportsioonides. Aga tõel on oma tingimus, oma eeldus. Jeesus ütles: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid, ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (Jh 8:31j).
Jeesus kõneles mitmuses. Tema sõnasse jäämise korral tõde vabastab teid. See tähendab, et vabastab meid. Vabastab siis kui me tõe teed kõndides üksteist toetame. Kes kaugemale näeb, näeb ka teiste eest. Kes rohkem kanda suudab, kannab ka mõne teise eest. Kõik annid on arendamiseks ja teenimiseks. Täna saab lõpudiplomi esimene õigeusu teoloogia kõrval-erialal õppinud üliõpilane. Õigeusu õppetooli kolme aastane sisse elamine instituudi elus näitab, et Usuteaduse Instituut on samas otsekui Usuväe Ühendatud Õppeasutused, kus kõik oskused, rikkused ja annid kogutud ning jagatud saavad. Meie väikesel maal teisiti ei saa, meie väike rahvas teisiti ei jaksaks.
Mis viib meid edasi? Edasi viib meid see, mis tõi meid siia. Ühe vana, ent praegu vähe tuntud laulu sõnade läbi rõõmustatakse sellest, et veel elad vanemate usk, ei vanglad mõõk sind võita saand. Instituudi sünd ja ajalugu annavad tunnistust aastakümnete pikkusest usust, teadmisest ja teadlikuks mõeldud ning toimivaks kogetud usust. Annavad tunnistust ajaga kogutud elutarkusest, trükitud raamatutest, salvestatud sündmustest ja pärandatud mõtetest. See, mida me teeme, on osa rahvuslikust varamust, mida kirik kannab ja edasi kandma peab. See on meie kätte antud kingitus ja anne, tänane ning homne ülesanne. Juhtigu ja kandku meid selle ülesande täitmisel Kolmainus Jumal.
Randar Tasmuth, dekaan
