Meil on rõõm
Oleme jõudnud paastuajarännaku keskpunkti. Keskmised kohad on alati rasked ja keerukad. Seljataha on jäänud alustamise entusiasm ja kodusadama tuled veel ei paista. Võibolla on nii ka minu eakaaslaste ja kaastöölistega Issanda viinamäel, kellega oleme kooskäinud ja kaasteeninud veerandi sajandist.
Ent just siin pakub kirikuaasta meile puhkehetke. Rõõmuoaasi, kus võime ennast pisut koguda ja jõudu ammutada eelseisvaks teeks. Nii paastutee kui teenimisetee jätkamiseks. Nädala sõnum on prohvet Jesaja kuulutuses – “Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes Teda armastate.” (Js 66:10) Rõõm Issandast on meie jõuallikaks.
Pole kahtlust, me kõik vajame seda Issanda ühte suurimat kingitust – rõõmu. Rõõmul on ümberkujundav ja muutev võime. Esmalt muutume ise. Õpime rõõmustame iseendi üle. Leiame jõudu olla endaga armulised ning vajadusel astuda ka endaga lepituseteele. Olla sellised ja leida see ainukordne pale, mida Issand meile on andnud.
Siit on lühikene samm armuks ja leppimiseks nendega, kes on meie ümber. Eks ole kummaline, et tihti ei suuda me armastada neid, kes meid armastavad, saati siis teisemeelseid või vaenlasi. Kristus kutsub meid kõikihaarvavale armastusele. Taas sillutab rõõmust ja rahust täidetud süda selleks teed. Kriitiline meel toitub kõige enam rõõmutust hingest.
Jeesusest ei ole teada, et Ta naernuks. Teada on, et Ta oli rõõmus. Ta rõõmustas inimeste suurima õnne üle, kui nad leidsid elu- ja meeleparanduse tee. Kui me rõõmustame, siis on meil Jumala nägu. Võime näha maailma Jumala silmade läbi. Jumala silmad ei näe olevat, vaid Tema arm aina loob ning näeb veelloodavat juba valmisolevana. Jumala ja Tema laste silmad ei jää iialgi kurvaks.
Ja siiski, miks rõõmu nii tihti napib? Mõnede arvates on melanhoolia dispositsioon ning Eesti rahva rõõmutus meie geneetiline lahtimurdmatu kood. Mõned ütlevad, et kõik sõltub keskkonnast. Kui kasvatus on halb või aktsiakursid madalad, siis on rõõmustamine kohatu. Tõepoolest ei saa valgust leida sealt, kus on pime sees ja väljas.
Kuid rõõmuallikas Jeesuse Kristus saab läbida selle, mis riisub meilt rõõmu kas seest- või väljastpoolt. Teda ei kammitse meie minevik. Ta ei ole seotud mistahes olude, edu või ebaedu külge meie juures. Täiesti väljastpoolt tulevana, saab Ta meile veelgi seesmisemaks ja omasemaks, kui me ise endale oleme. Tema tuleb ning pühitseb ja uuendab meie elu täielikult.
Abiks rõõmuleidmise teel võib olla meditatsioon. Kui rahustume mõtlema maailma valust ja meie heaolust, siis võime kogeda tänutunnet oma südames. Loomulikult mitte variseerliku “ma tänan Sind, et ma ei ole selline…” See on sügavat rõõm meile antud andidest ja kutse nende kasutamisele.
Võime kogeda rõõmu kannatuste keskel. Esmalt imena, kuidas inimesed suudavad kanda, mis on nende peal. Seejärel rõõmu Jumala reaalsest lähedalolust ja sekkumisest, kui ihu koormad kergenevad ja hing saab tervendatud. Enamgi veel kannataja silmade taevasinisest värvist. Nendes ongi taevas, mille rõõm ületab iga maise valu ja kannatuse. Rõõmu valude keskel. Mahalaskunud taevas.
Palun, et paastuaja rõõmunädal juhataks meid taas kuvivamatule allikale. Jeesus Kristus tahab meid värskendada elava veega nagu kord naist Samaaria kaevul. Ta tahab meid toita elusa leivaga. Enese täiusega. Tema, kes on Eluleib, on öelnud – “Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” (Jh 6: 35) Elu suurim nälg ja janu on kustutatud. Me oleme söönud Eluleiba ja joonud rõõmuallikast. Meil on Kristus. Meil on rõõm. Meil on elu.
Ove Sander
Rektor
Eelnevad rektori tervitused:
Rektori tervitus oktoober 2016
Rektori tervitus september 2016
Rektori tervitus detsember 2015
Rektori tervitus oktoober-november 2015
Rektori tervitus september 2015
Rektori tervitus jaanuar-veebruar 2015
Rektori tervitus detsember 2014
Rektori tervitus oktoober ja november 2014
Rektori tervitus september 2014
Rektori tervitus veebruar 2014
Rektori tervitus detsember 2013
Rektori tervitus november 2013
