Parim on veel ees
Õnnistatud ja rõõmsat ülestõusmisaega kallis instituudi pere ning meie sõbrad lähedal ja kaugel.
Tervitan Teid Jumala Sõnaga prohvet Hoosea raamatust (Ho 6:1-3) – Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. Aamen.
Selle Sõna esmakuulmisel võib ilmselt nii mõnigi meist mõelda, et mil viisil seostub see sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Võibolla ainult siis viide „kahe päevaga elavaks tegemisele ja kolmandal päeval ülesse aitamisele,“ millele apostel Paulus arvatavasti tugines esimese korintosekirja viieteist-kümnendas peatükis. Kuid siingi on piibliseletajad viidanud, et ilmselt maksid need sõnad ainult Iisraeli rahva kohta.
Ent kas just meie pole täna Jumala uus Iisrael, kellele need tõotused anti? Ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse ülendatud Jeesus Kristus on see, kelles Jumal kõik oma tõotused on täitnud. Hoosea sõnum ongi kui prohveti-sõnum Kristuse lunastusest, keda toona tuli veel kaheksa sajandit oodata. Tema on see „ilus koidupuna“ ja „kevadine vihm.“ Tema on see õnnistus, mille tulemine on nii kindel nagu päikesetõus hommikul. Tema õnnistus on nii eluandev, kui varajane vihm kevadel tärkavale taimele.
Prohvet alustab üleskutsega pöörduda Issanda poole. Vaatamata selle sõna arhailisusele ja võibolla ka liigsele religioossele koormatusele, on tal meie jaoks tänaselgi päeval väga konkreetne sisu. See on kutse suunata kogu oma elu selle täiuses ja sügavuses, kõikides hoiakutes ja väärtushinnangutes, suhtumistes ja igapäevategevustes Jumala poole. Viia need kooskõlla Jumala tahtega. Häälestuda Tema lainepikkusele.
Selline radikaalne muudatus puudutab arusaadavalt inimsuhteid. Need, kellega oleme seni pidanud võistlema oma koha pärast elus; need, kellega arvestamine ja kelle aitamine on olnud meile ebameeldivaks koormaks; need, kes pole kui meie või tunduvad lausa meie vaenlastena – nendest saavad ühtäkki meie õed ja vennad Kristuses, keda me armastame ja soovime aidata.
Loomulikult puudutab see muudatus ka sügavalt meid endid. Selle puudutuse sügavaim sisu on selles, mida Kristus nimetab „enda mina unustamiseks“ või koguni „salgamiseks.“ Endast lahtilaskmise tee on ainus tee, mis viib kaasinimeseni. Samuti on see ainus tee igavesse ellu. See on olnud Kristuse tee. See on ka meie tee.
Keerukaks küsimuseks jääb ikkagi, et kuidas võime leida selliselt mõistetud pöördumist Issanda poole. Kui Vanas Testamendis näeme ka inimese enda initsiatiivi ja aktiivust, siis Uus Testament on vägagi ühemõtteline – vaid Jumal üksi on see, kes meid kutsub pöördumisele, viimaks meid enese poole pöörab ja enese juures hoiab. Meie osaks on parimal juhul seda kutset kuulda ja sellele vastata. Kuid eks seegi ole Tema arm ja töö. Ja siiski on Jumal jätnud meile vabaduse. Tema ei sunni ega käsi. Ta kutsub ja ootab. Vaevukuuldava hääle ja kujuteldamatu kannatlikkusega. Ta teeb seda meie elu väga erinevatel aegadel ja erinevate olukordade kaudu. Andku Tema meile südamele tundlikust, mõistusele valgustust ja tahtele head järeletulemist.
Samuti kutsub meid prohvet Issanda tundmisele – „tundkem siis, püüdkem tunda Issandat,“ ütleb ta. Jumala tundmine, Tema tahte ja teede mõistmine on midagi sellist, mida tuleks püüelda iga päeva. Mõelgem vaid hetkeks, kui hea, ilus ja õnnistatud võiks olla meie elu, kui me tõeliselt tunneksime Jumalalt. Kui me tõeliselt tunneksime oma kaasinimest ja iseennast. Kõik need erinevad tundmised saavad muidugi aluse ja alguse Jumala tundmisest – vaid Temas jõuame armastuse ja austusega nii iseenda kui üksteise juurde.
Tundmaõppimiseks on aga vaja olla koos sellega, kellega soovitakse tuttavaks saada. Samuti on Kristusega. Me oleme alati Kristusega, kui palvetame Tema poole, kui loeme Tema Sõna, kui oleme Pühal Armulaual – nõnda nagu miljonid inimesed täna kirikutes, palvelates ja kodudes, aga ka haiglates, vanglates ja põgenikelaagrites on Kristuses ja kasvavad Tema tundmises.
Ent ärgem piirdugem selle rõõmu ja osadusega, milles me täna oleme, vaid jäägem igal pühapäeval, igal päeval, igal oma elu tunnil Kristuse osadusse. Tema on Ülestõusnuna meile tõotanud – „mina olen teie juures ajastu lõpuni.“ Et Tema on selle tõotuse täitnud, võime alati tulla Tema juurde kõigega, mis meil parajasti on – olgu see ülevoolav rõõm, sügav kurbus või päris argipäevane elu – ning kogeda Tema armu ja abi.
Prohvet ütleb, et Jumal on see, kes meid parandab ja meid seob. Jah, aegajalt oleme sõna otseses mõttes katki ja haavatud. Oleme seda kogenud väga sügavalt isiklikul pinnal. Samas on viimasel ajal on olnud palju arutlust, et kas me oleme katki ka ühiskonnana ja kui oleme, siis kui katki. Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud kõnedest võis välja lugeda mõlemat – et asjad polegi väga pahad ja samas on asju, mis kahjuks on halvad. Soovitus tule põlemapanemiseks, hirmu külvamise lõpetamisest, isiklikust vastutusest ning sellestki, et võibolla peaksime eelistama sõbralikemaid koeratõuge, mõjusid kõik väga sümpaatselt.
Just siin on usul ja kristlastel suured võimalused. Me ei pea keskenema halvale, ega sellele, mis on valesti. Samuti pole põhjus arvata, et me ise suudame kedagi muuta või lausa tervendada kogu ühiskonda – sellest tuleb ainult viha ja kibedust. Kuid Jumala abiga saame ise muutuda ning siis algavad ka imed – muutuvad inimesed ja olukorrad meie ümber.
See on see Jumala poolne parandus ja sidumine, millest prohvet kuulutab ning mis on saanud võimalikuks Ülestõusnud Issanda lähedalolus ja väes. Tõsi, siia maa peale jääb paradiis tulemata, sellele vaatamata on ülestõusnud Issanda armastuse ja headuse riik tulnud meie keskele. Tulnud, et meid õnnistada. Tulnud aga sellekski, et olla kindlaks märgiks ja tunnistuseks, et parim on veel ees. Aamen.
Ove Sander
Rektor
