Mai – inglite kuu
Mai kuu on aasta üks omapärasemaid ja huvitavamaid kuid. Esmalt tundub ta alati parajalt pikana, umbes nagu september. Võibolla on see sellest, et nii mai kui september toovad koolidele palju tegemisi. Kindlasti mahub maisse palju seesugustki, milleks ehk igapäevase õppetegevuse kõrval aega nabib – mõtlen siinkohal maile konverentside kuuna. Ent mai on kindlasti ka välisreiside ja külaliste vastuvõtmise kuu. Ja just viimasest – külaliste tänulikust tervitamisest ning õnnistuses, mis nende kaudu on meiegi koolile tulnud, tahan paari reaga kirjutada.
Üheks UI maikuu eredamaks külaliseks oli professor Phil Leif Gunnar Engedal Norra Teoloogiakoolist (Norwegian School of Theology), kes pidas meie üliõpilastele loenguid religioonipsühholoogias ja pastoraalpsühholoogias. Tegu on kõrgelt tunnustatud õppejõuga, kellel ka hingehoidja ja terapeudi kogemused. Huvitav on mõelda nendele sidemetele, mis seovad UId professor Engedali kodukooliga – aastaid tagasi on seal õppinud meie praktilise teoloogia õppejõud ja assessor Marko Tiitus ning UI pastoraalseminari lõpetanud Kaupo Padar. Samuti võime rõõmustada UI TTA osaluse üle Euroopa vaimuliku hingehoiu ja nõustamise võrgustikus (European Council for Pastoral Care and Counseling), millega koostöös antud loengukursus teoks sai.
Kuu lõpuosas rõõmustasime UI kauaaegse sõbra ja meie külalisprofessori Robert Kolbi luterluse loengutest, kus oli sel korra teemaks „Martin Luther eksegeedina.“ Professor pidas oma loenguid tuntud headuses – sisult sügavate ja laiahaardelistena, vormilt aga kergesti jälgitavate ja mõistetavatena. Jääb vaid üle Jumalat tänada, et sellise kaliibriga õppejõud nagu seda on doktor Robert Kolb – mõeldagu vaid hetkeks Tema raamatute ja teadusartiklite hulgale – leiab regulaarselt aega meie külastamiseks. Täname ka Annika Laatsi, kes süstemaatikuna aitas neid loenguid ilusasse eesti keelde vahendada ning soovime professorile ja Tema abikaasale Pauliinile õnnistatud loengureisi jätkumist Saksamaal ja Indias.
Ent tahtsin veel markeerida järelemõtlemise- ja palveteemana ühe teist laadi külaliste teema, mis näib rõõmu asemel põhjustavat hoopis muret ja probleeme. Selleks on pagulaste ja põgenike teema. Arusaadavalt ei võimalda antud kirjatöö maht isegi nimetada teemaga seosesolevaid probleeme, küll aga tahaksin viidata peamisele – suhtumistele ja hoiakutele. Me võime küll arutada teemadel, kuidas ja kui palju, aga kristlastena peaksime omama väga selget arusaama, et põgenike vastuvõtmine kuulub lahutamatult kristliku armastuse ja kristlaseks olemise juurde.
Selle seisukoha oleme selgelt välja öelnud EELK kirikuvalitsusena (vt: lähemalt siin) ning seda seisukohta väljendati ka ühemõtteliselt Trondheimis toimunud Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikujuhtide konsultatsioonil, kus osales meie peapiiskop Urmas Viilma – „Meie kirikute teoloogia ja arusaamise jaoks on see otsustava tähendusega ja loomulik, et sisserändajad ja põgenikud on meie vennad ja õed, keda tuleb toetada kõikidel võiamlikel viisidel.“ (vt täisteksti siin).
Rõõmustagem siis kõigi külaliste üle. Lahus selles, kas oleme neid ise kutsunud või maalima traagika on nende teed meieni sillutanud. Külalised on meie võimalus, eesõigus ja õnnistus. Armastagem ja teenigem neid. „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.“ (Hb 13:2)
Jumala õnnistust ja häid ingelid
Ove Sander
Rektor
