Näidakem kogu eluga Jumala Talle poole
Kuidagi on nii, et igal advendi- ja jõuluajal on mõni kirjakoht või mõttekäik, mis saab eriliselt lähedaseks ja kõnekaks. Tänavu on minu jaoks olnud selleks Jumala Sõna Johannese evangeeliumi algusest – “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29; samuti Jh 1:36, kus jüngrid kuulsid seda tunnistust ja läksid Jeesusega kaasa.)
Siin on olulist palju. Esmalt see, et Jeesus tuleb Johannese juurde ning selle peale tunnistab Johannes Tema Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu – kinnituseks endale ja tunnistuseks teistele. Jeesus on alati see, kes astub esimese sammu ning selles sammus on arm Teda märgata, ära tunda, järgida ja tunnistada. Kui inimene ise omast jõust ja tarkusest hakkab Jumala poole püüdlema või Temast midagi mõtlema ja arvama, siis on ees suure tõenäosusega ummiktee ja ebajumal. Tuleb aga Jumal oma Püha Vaimu kaudu meie juurde ning meil on armu Tema tulemisest rõõmu tunda, hakkavad muutuma nii meie süda kui elu. Siis saab kuulmisest kuulamine ning vaatamisest nägemine. Palugem nii peasaabuvatel pühadel kui igal päeval, et Ta ikka ja jälle võiks tulla meie patuste juurde, meile andestada ja meie elu uuendada.
Jeesuse kohta leiame piibliveergudelt vägagi erinevaid nimesid, mis ühel või teisel viisil ilmutavad Tema olemust, Tema teenimist ja selle eesmärki meie keskel. Ent üheks kaunimaks Jeesuse nimeks on “Jumala Tall”, milles peegelduvad mõlemad – Jumala Isa lõppematu armastus ja halastus ning Tema Poja lepitav ja lunastav ohvrisurm meie eest. Jah, Ta on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa ja Rahuvürst ( Js 9:5), kuid eelkõige ohver maailma patu eest. Nii maailma patu eest, kui sinu ja minu patu eest ning süü pärast kõige isiklikumal viisil.
Võtta Jeesus vastu Petlemma süütu lapsena, samuti õpetaja ja heategijana, ei nõua meilt palju. Võtta Jeesus vastu aga sellena, kes Ta eelkõige ja päriselt on – Jumala Tall – selleks vajame Jumala erilist armu ja abi. Seda põhjusel, et Jumala Talle, Tema ohvri vastuvõtmine eeldab meilt loobumist igast vähemastki omaõiguse ja -õigustuse kübekesest, iseenda täiesti Issanda armu hoolde usaldamist. Just see on aga meile väga raske, kohati lausa võimatu. Kui aga Jeesus tuleb ja Jumal heidab meile armu, siis saab see võimalikuks, sest Jumalas pole mingisugust võimatust. Seda on kogenud miljonid enne meid ja kogevad tänaselgi päeval koos meiega.
Andku Jumal meile tunda õnnistust ja rõõmu, mida leiame üksnes siis, kui me kogu oma elu, ka selle kõige pimedamad sopid ja lootusetumad tahud toome Kristuse ette ning laseme Kristusel, Jumala Tallel oma patud kanda. Enamgi veel, nagu tõlgib üks minu inglisekeelsetest lemmiktõlgetest New International Version – “Tema võtab ära maailma patu.” Ime saab veelgi suuremaks ja täiuslikumaks, kui selle sama Jumala Talle arm ja ohvrivägi teeb võimalikuks sellegi, et me oma igapäeva elus sureme patule ning tõuseme iga päeva alates ja otsas saades otsima Jumala tahet ja selle järele elama.
Samas seob Advendi ja jõuluaeg meid kuidagi erilisel viisi üksteisega. Loomulikult algab see side sealt, kus me ise saame esmalt seotud ja ühendatud Kristusega. Püha Ristija Johannes oli Jumalale väga lähedal, Ta oli Tema oma ning seepärast suutis Ta ka paljude südameid ja elusid Issanda poole pöörata. Johanneses evangeeliumist võime lugeda, kuidas Ristija tunnistus puudutas kahe Tema jüngri südameid nii, et nad läksid Jeesusega kaasa. Teame, et üks nendest oli Andreas, kes tõi ka Siimona, oma venna Issanda juurde.
Tema, kes on meie südamel ja südames, saab üsna pea teistegi omaks. Just sellisele rõõmsale Kristuse tunnistamisele Ristija Johannese viisil, kes näitas kogu oma elugua Jumala Talle poole, kutsub meid jõuluaeg. Me ei näita enesetele, sest meie ei saa kedagi paremaks teha, rääkimata lunastamisest. Paremaks teha ja lunastada, lepitada ja pühitseda ning kinkida meile igavene pärand oma Isa riigis suudab ainuüksi Jeesus Kristus. Parim, mida saame Jumala abiga teha, on ise kahaneda (Jh 3:30), et Tema võiks meis kasvada ja kuju võtta ning see ime ei jää tähelepanu ja mõjuta.
Tema on tulnud Jõululapsena ja tuleb taas taevapilvedel. Nende kahe tulemise vahel tahab Ta tänagi tulla Pühas Vaimus meie ellu oma rahu, rõõmu ja lootusega. Võtkem Ta rõõmu ja tänuga vastu! Ärgem hoidkem Teda vaid endale – näidakem oma elu, sõna ja teoga alati Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patud. Kus on pattude andeksandmine, seal on igavene elu ja õndsus nagu on seda öelnud Martin Luther.
Õnnistatud, taevase rõõmuga täidetud ning Jõululapse, Jumala Talle poole näitavast elust täidetud jõuluaega ja uut Issanda aastat 2020.
Ove Sander
Rektor
