Puhtast ja pühast hingest
Oktoobri lõpp ja novembri algus on kirikuaastas vägagi erinevate, samas aga tihedalt läbipõimunud mõte ajaks. Nõnda kõnelevad meile üheskoos kolm püha – usupuhastuspüha, kõikide pühakute päev ja hingedepäev. Mida ütlevad nad meile üksikult ja üheskoos?
Usupuhastusega peaks olema kõige selgem. Meie ette asetatakse õpetus, mille kohta ütles usuisa, et sellest sõltub „kiriku tõusmine või langemine.” Keskseks sisuks on lapsemeelne usaldus ja seda saatev sügav arusaamine, et ainsaks teeks Jumala ja Tema tõotuste juurde on Tema enda arm Jeesuses Kristuses ja seda vastuvõttev usk. Ehk Pauluse sõnadega meile, kes me „kõik oleme pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirikusest,” et meid „mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Jeesuses Kristuses.”
Siiski polnud usupuhastus ainult ajaloos määrdunud dogma puhastamine, palju enam aga oli see elu ja südame puhtaks saamine Kristuses. Seda, mida koges Martin Luther rahu, lepituse ja rõõmu tulemisena oma ellu, vajame me kõik. Maailm meie ümber ei janune niivõrd õige õpetuse või ilmeksimatuse järele, vaid millegi järele, mis on tegelik ja tõeline. Millel on vägi üles tõsta, täita uue jõu ja lootusega.
Võibolla oleme kutsutud täna sellise kogemuse järele just eelkõige üheskoos, mitte individuaalselt. Üheskoos Jumala rahvana tulema Tema ette tulema, Tema armu otsima ja sellest osa saama. Toomas Paul on kirjutanud – „Ma ei saa ennast lahutada oma ajastust, oma rahvast, oma lähedastest…Olen tuhandel viisil seotud teiste inimestega. Kas ühel killul üldse on võimalik irduda ja ainuüksi ennast Sinu kätte anda?”
Pühakutepäev. Kes on pühad? Pauluse järele kõik kristlased. Ja siiski, näib et osade pühadus on tuntavam kui teistel. Nad on kaugemale jõudnud. Õieti vist küll lähemale. Lähemale Jumalale, kõige pühaduse allikale ja lättele. Just Temaga koos olles ja Temas muutume pühamaks. Temast lahust jäävad vaid enesepett või ahastus saatjateks meie paremaks saamise püüdlustes.
Pühad inimesed ei elanud kunagi aegade taga. Nad on tänangi meie ümber. Me tunneme nad kergesti ära. Meid tõmbab nende juurde. Selles tõmbes ei ole ainult isiklikku sümpaatiat, see on jumalikku päritolu – „Mina tõmbab kõik enese juurde,” ütleb Jeesus. Nagu lapsed kirikus leiavad jooksujalu tee altari juurde, nõnda meie nende juurde, kes on Valguses. Valgus ei vaja reklaami. Ta leitakse niigi ülesse. Tema soojusesse tullakse. Ainus, mida siis soovime, et võiksime muutmismäel pikemalt viibida.
Pühade inimeste hinged on nii puhtad ja läbipaistvad, et Jumala arm saabki meid nende kaudu kätte. Me näeme ja kogeme neis Jumalat. Seepärast ongi pühad pimedad patule. Nende jaoks ei olegi olemas kaasteeliste eksimusi ja vääratusi. Nende jaoks on olemas vaid nende enda patt ning armastus kõigile, keda Jumal nende teele toob. Pühad on Jumala tee ja südame ilmutus maailmale.
Ja viimaks hingedepäev. Ei ole mõtet arutleda, kas meile selline püha sobib või mitte. Hea on meenutada, et kirikuaasta viimase pühapäeva sisu on eelkõike kohtumõistmine ning kes teab, ehk ütles Jumal muiste midagi meie rahvale ka hingedeajal. Võime vaid tänada tuhandete küünlavalguste eest kalmistutel neil päevil. Sulandudes võimsaks valguskumaks, ongi see Kristuse valguse ja eluvõidu märgiks
Hingedepäev puhastab meid teoloogilise ratsionalismi kergetest, aga siiski õnnetutest teedest. Jah, inimene on hing ja siiski inimesel on hing. Jumal on selle meile luues kinkinuud ning võtab kord oma rahusse ja valgusesse päevade täis saades. Mõistagi on ka ihu tähtis, temalegi on tõotatud igavikku – tunnistame ju pühapäeviti usku „ihu ülestõusmisesse”, kus uueksloodud ihu annab kord igavese katte surematule hingele.
Nõnda ongi hea ja kohane mõelda meie kallitest, kes on lahkunud. Lahkunud meie juurest, et olla koos Jumalaga. Kirikuna oleme neil päevil mõtetes kalli ametiõe Marega, kelle osaks on saanud võitnud kiriku au ja kirikus. Tema haigusest väsinud ihu ei saa enam hoida tema hinge, kelle osaks on igavene rahu ja valgus Jumala riigis.
Meie palved on Mare perega – palume kindlat teadmist, et nende kallis tütar, õde, ema ja abikaasa on Heades Kätes. Palume edasimineku jõudu ja tahet. Palume ka endi pärast, et me võiksime väärikalt jätkata teenimist selles kirikus, mille kohta ütles Mare – „Ma olen leidnud eest ilusa kiriku.”
Marele, Tema perele ja meile kõigile – „ Mis tunneb hing, kui silmad saavad näha, mis ükski silm siin pole näinud veel, kui elukroonid pannakse meil pähe, kui maitseme, mis siin ei tundnu meel! Küll maksab vaeva näha, kannatada, küll maksab püüda ihu, hinge väest, küll maksab kindlalt käija kitsast rada ja võidelda, et kroon ei kaoks me käest.”
Kristuses puhtad ja pühad näevad Jumalat.
Ove Sander
Rektor
