Instituudis jätkub teadustöö, mille laiemad raamid määratleb aastal 2011 alanud ETF grandi nr 8665 üldteema „Algkristlikku ideoloogiat mõjustanud tegurid sünkretistlikus Rooma impeeriumis”. sellest lähtuvalt oli aasta 2013 konverentsi nimetus „Religioosse ja teoloogilise väljundi leidmine erinevates kontekstides”.
Seekordne konverents keskendus algkristlusele Rooma keisririigi religiooniajaloolises kontekstis. See tähendab tärkava kristliku mõtteloo käsitlemist nii idee- kui ka sotsiaalajaloolisest aspektist vaadatuna. Ajaliselt ei saa kristluse sündi vaadelda üksnes 1. sajandi piires ning seetõttu peab uurides püüdma hõlmata ka algkristlust ettevalmistanud ning kristlusega kaasaegseid religioosseid liikumisi, eelkõige Vana-Iisraeli usundit.
Ajaliselt varasemaid perioode käsitlenud dotsent Urmas Nõmmik küsis, miks Uues Testamendis võib kohata retoorikat, et rikas ei pääse hõlpsalt Jumala riiki. Tema teema „Rikas (valitseja) kui probleem Vana Testamendi tarkus- ja psalmikirjanduses” on väga avar ning tähelepanu koondus vaese ja rikka vastandumisele psalmikirjanduses ja Iiobi raamatus. Psalmides on vaene võrdsustatud religioosses mõttes alandlikuga ja rikkaid kaldutakse samastama kurjategijatega, mistõttu nad kiusavad vaeseid taga. Iiobi raamatus esineb aga erinevaid vaatenurki, kuna raamatu mitmete kirjutajate vaatepunkt on olnud ilmselt rikka või vähemalt keskklassi oma. Kui Iiob ja ta sõbrad argumenteerivad rikaste seisukohalt, siis mõnedes hilisemates kirjanduslikes lisandites leidub valitsejaid taunivat vaateviisi. Kokku võtvalt on raamatu keskmes ikkagi inimese suhe Jumalasse kui tõelisesse valitsejasse. See vaateviis maksis judaismi sünniajal ja oli hiljem üheks tärkava kristluse tausta moodustanud teguriks.
Professor Randar Tasmuthi ettekanne „Ihu-templi kristoloogia kui Pauluse teoloogilise avastuse üks element” analüüsis templi metafoori kasutamist apostel Pauluse tekstides, kus ilmneb püüd määratleda templi ja ihu rolli Jumala ja inimese vahekorra mõistmisel. Diasporaa juut Paulus ilmselt tajus Jeruusalemma templit Jumala ligiolu paigana. Ent Vana Testament esitab vahel Jumalat ka Iisraeli rahva keskele elama asuvana lahus templi rõhutamisest. Pauluse komplitseeritud vaade näha inimese ihu Jumala templina toetus juutluse erinevatele tõlgenduslugudele, mis võimaldasid tal muu hulgas oletada ka seda, et kui inimene sureb, siis hajub ka see telk(pühamu), mis on inimese ihu. Kui aga üksiku kristlase „ihu” on või on ette nähtud olema Jumala Vaimu tempel, on samas erinevad indiviidid ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, Kristuse ihuks ehk koguduseks.
Doktorant Ergo Naab käsitles termini „evangeelium” tähendust ning selle suhet impeeriumiga algkristluse perspektiivist lähtuvalt. Miks sõnastas Paulus kui üks esimesi algkristliku terminoloogia kujundajaid kuulutuse Kristusest just evangeeliumina ning miks ta valis niisuguse keelekasutuse. Varajase keisririigi aegsed imperaatorid hakkasid endas ühendama kujutlusi jumalikust inimesest ja päästmisest ja omandasid „heategija” tähenduse. Algkristlike kogukondade areng ja formeerumine toimus ajal, mil kontseptsioon keisrist kui jumal-inimesest muutus domineerivaks. Naab väitis, et Pauluse „evangeeliumi” üheks sekundaarseks modelleerivaks süsteemiks oli keisrikultus.
Laia ajastuloolist tausta esitas dotsent Jaan Lahe ettekanne „Mithra kultus Rooma keisririigis”. Selline jumaluse nimi esineb juba iraani usundi vanimates religioossetes ürikutes ja Ahhemeniidide ajajärgu (6. – 4. saj eKr) raidkirjades, selle õpetuse sisu üle aga vaieldakse jätkuvalt. Mithra kultus on olnud erakordselt populaarne, tõestatud on umbes 500 erinevat kultusepaika ning säilinud on üle tuhande kultusega seotud raidkirja ja kultusreljeefi. Kultuse levik algas 1. saj lõpus, kõrgaeg oli 2. sajandi teisel poolel ning viimased jäljed pärinevad 4. saj lõpust. Kultuse pooldajate hulgas oli palju Rooma ohvitsere ja haldusametnikke. Ehkki kultuslegendi kirjalikku kuju ei ole teada, oli tegemist müsteeriumikultusega, millega liituti erilise pühitsustalituse kaudu. Mithra kultus ei ole küll kristlust otseselt mõjutanud, kuid kuna ta tekkis ja levis kristlusega samas piirkonnas ja samaaegselt, siis kuulub osana ka varajase kristluse ajastulukku.
Algkristluse ajastust sajandeid edasi minnes käsitles doktorant Elo Süld koos Paulusega ka islami algaega. Ettekanne „Muhammad ja Paulus: erinevad ajastud, sarnased probleemid” tõi erinevuste kõrval esile ka sarnasusi apostel Pauluse ja Koraani ajalookäsitluste vahel. Selgitada saab neid ühise juudi pärandiga ja mõningate sotsiaalsete olude sarnasusega kummagi usulise mõtlemise tekkeaegadel.
