Usutav usk
Head Usuteaduse Instituudi sõbrad, kallid õed ja vennad Kristuses. Jumala abiga oleme juba tüki maad selle aasta teest ära käinud ning tänu Jumalale selle armu eest. Tõesti, Tema halastused on igal aastal, aga ka igal hommikul uued, nagu tunnistab meile Jumala Sõna.
Andku Issand oma jätkuv arm meile kõigile – meie kirikule ja tema töötegijatele, kogudustele ja igale koguduse liikmele ning loomlikult vaadaku Ta armuga ka meie töö ja teenimise, õppimise ning õpetamise peale UI-s. Meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse nimes õnnistatud ja hoitud 2014 aasta jätku!
On hea meenutada, et aastat 2014 on nimetatud usu aastaks, nõnda nagu eelmistki. Mõtleme sellele suurele imele ja saladusele – usule – mis meid seob Jeesuse Kristusega ning teeb meid osalisteks kõigest sellest õnnistusest, mida Jumal lõppematust armust oma Pojas meile on andnud. On igati tänuväärne, et ka tänavune Vaimulike Konverents Roostal, keskenes usutava usu teemadele. Meie palvehetked, ettekanded, rühmatööd, mõttevahetused püüdsid kõik heita valgust, ja seda vägagi erinevate nurkade alt, sellele imelisele Püha Vaimu annile, mis teeb meid Kristuses Jumala armastuse ja õnnistuse osalisteks.
Kasutasin ka UI-s võimalust ning küsisin meie üliõpilaste käest, kuidas nemad mõistavad usutavat usku. Mis teeb usust tõelise, tõsiselt võetava ja usutava usu? Sain väga huvitavaid vastuseid. Nende vastuste puhul paistis eelkõige silma paar asja. Esiteks see, et vastamisel toetuti suuresti enda Jumala kogemusele. Vastustest jäi silma veel nende praktiline laad. Järgnevas siis üldistatuna, peamiselt märksõnade ja tsitaatide stiilis mõtted usutava usu kohta.
Esmalt on usutava usu (edaspidi lihtsalt: usk; kursiivis üliõpilaste vastused) peamiseks tunnuseks, et selline usk on aktiivne ja tegev. Usuga kaasnevad ja sellest võrsuvad kaasinimestele suunatud usuteod. Siinjuures leidis väljatoomist usu ja tegude ühtsus, mida nimetati ka õigeks vagaduseks. Sellisel usul on mõtlemapanev ja veenev mõju kaasinimestele – Kui üks inimene tunnistab teisele, et ta usub, siis sellel, kellele seda tunnistatakse, ei teki mingil põhjusel kahtlusi selle väite tõesuses.
Tegev usk on omakorda julge, mis ei löö araks, kui tuleb võtta sõna prohvetlikult avalikkuse eest. Selline usk ei sule silmi elu tõsiasjade ees, ega tõrgu ka arengutele vastu. Julgust mõisteti ka truudusena oma usu põhisisu suhtes – uskuja jääb oma peamiste fundamentaalsete dogmade juurde ega moonuta neid vastavalt oludele.
Tegev ja julge usk on kindlasti ka nähtamatu ja nähtav ühteaegu. Usk on, mida silmad ei näe ja mis on kusagil sügaval meie sees. Aga samas – elades, suheldes ja rääkides kiirgab ta seda (usku) endast välja. Enamgi veel – Uskliku inimese juures peab olema midagi näha, kuulda või tunda. Nähtavaks saavat usku iseloomustati ka inimeses oleva pühaduse tundena.
Veel nimetati järgnevaid usu tunnuseid – siiras, soe, tõeline, omakasupüüdmatu; ta pole kuri, teatraalne, materiaalne, elitaarne, ei propageeri iseenda institutsioonide ilmeksimatust ja võimutäiust; ühtlasi on tõelise usu kandja vastand ateistile, kes usub ainult iseendasse.
Usu põhifunktsioonina nähti tõsiasja, et usk annab vaimse aluse meie elule. Usk on kui vääramatu õlekõrs, millest kinni hoida, mis ka ei juhtuks.
Edasi juhib usk meid pühadusele. Jumal, Tema Sõna, loodu on püha. Pühadus tekitab austuse ja tänulikkuse. See on hoolimise ja hoolivuse aluseks. See on suhtumise aluseks. Suhtumisest saab alguse kõik – see, kuidas ma loen Pühakirja, kuidas palvetan, kuidas märkan teist inimest, kuidas ma pean lugu, hoolin elust, igast päevast, mis antud.
Usu olulise funktsioonina rõhutati tõsiasja, et usk annab meile reaalse jõu, mida me vajame kristlikuks eluks. Olen kogenud imelisi muutusi peale seda, kui mind ristiti ja minust sai Jumala laps. See jõud ühtlasi aitab inimest rasketes olukordades. Seda jõudu saab Jumal meie kaudu ka teistele anda, mõjudes kaasinimesele
Usu teisejärguliste funktsioonidena nimetati, et usk lohutab ja sisendab lootust; armastab, sallib ja suunab; kiidab, ei noomi; kutsub, avades end, ei kujuta „siseringi”.
Väga oluliseks pidasid vastanud usu juures usu kommunikatiivsust e usu keelt. Usk kõnetab arusaadavates terminites. Teda saab sõnades kirjeldada. Samuti usu ratsionaalne pool leidis välja toomist – usk on piisavalt loogilisel alusel baseeruv. Samas on usk alati ime ja irratsionaalne – teda on raske teistele selgeks teha, peaaegu võimatu.
Usku ei tõestata.
Usus kasvamisele pöörati samuti tähelepanu – Muidugi võib olla, et usku on vähe. Sel juhul, kui tahetakse uskuda, tuleb treenida oma usumuskleid: siiralt palvetada, paastuda, lugeda vaimulikku kirjandust, pihtida, osa võtta armulauast, minna palverännakule, aidata abivajajaid. Ehk püüda teha seda, milleks usk kohustab. Pead püüdma siiralt.
Viimaks veel paar sõna usu olemuse, usu objekti ja päritolu kohta. Usu peaolemuseks on armastus Jumala vastu. Samuti on usk, õieti usuteod suunatud kaasinimesele, mis on sellisena headust propageeriv. Usk räägib peamistest dogmadest, mille keskmeks on Kristus, kes on meie usu ainus objekt. Usk tuleb inimese seest, aga eelkõige on usk see, millele Püha Vaim ise on elu sisse puhunud.
Soovin ja palun, et need Usuteaduse Instituudi üliõpilaste mõtted usutava ja tõelise usu kohta võiksid olla ka meile õnnistuseks, kinnitada ja julgustada meid päästvas usus Jeesusesse Kristusesse.
Usuta pole elul mõtet.
Ove Sander
Rektor
