Issandale lootes ja Tema ligiolu paludes
Soovin õnnistatud ja rõõmsat Issanda tulemise aega UI perele, meie toetajatele ja sõpradele nii kodusel Maarjamaal kui rajataga. Tehku Issand see aeg meie kõikide jaoks mõttekaks. Toogu see meile tõelist jõulurõõmu ja pööraku meie pilgud igavestele jõuludele Jumala kirkuses.
Advendiaeg on minu jaoks alati natukene keerukas aeg olnud. Nimelt kerkib teoloogidele rida küsimusi, millele vastata tegelikult polegi nii kerge. Millist Kristuse tulemist me õieti silmas peame? Kas esimest või teist? Kui esimest, siis Ta on ju juba kahe aasta tuhande eest tulnud ning selleks ette valmistada oleks kuidagi raskevõitu. Tõsi, see on võimalik juhul, kui püüame ajamõõtme unustada, nii et Jõulude või ka mistahes teiste kirikupühade pühitsemine ei aktualiseeri meile vaid pühade ajaloolist sündmustikku, vaid nad ise saavad meile selleks sündmuseks.
Kui aga pidada advendiajal silmas eelkõige Kristuse teist tulemist, Tema tulemist kirkuses ja selleks ettevalmistamist, siis muutub tulemiseaeg tüki maad mõistetavamaks. Heites pilgu advendiaja pühitsemise ajaloole, siis vana tava oligi just sel ajal meie Issanda taastulemisele pühenduda. Kaasaegsemad rõhuasetused, eriti, et jõulueelne aeg kulub ainult kingitustele või jõuluplaanide tegemisele, on parimal juhul vaid paar sajandit vana. Olgu samuti meenutatud, et kristlastena peaksime õieti oma igat päeva – mitte ainult advendiaega – elama oma Issandaga kohtumise ettevalmistamise valguses. Selles on üheltpoolt kindlasti tõsist meeleparandust ja Kristuse armu poole pöördumist, teisalt aga alati sügavat vaimulikku rõõmu oma Issandaga kohtumise lootusest.
Ent kõnelda võime ka Kristuse „kolmandast tulemisest.” Tegu ei ole kindlasti mõne uue õpetusega, vaid ühe väga olulise ja olemasoleva tõsiasjaga ristiinimese elus. Kristus tuli kord Jõululapsena, võttis meie alanduse ihu, õpetas meid käima Jumala armastuse teed ning lunastas meie igaveseks eluks pühal Kolgata mäe. Kristus tuleb tagasi, Ta mõistab kohut elavate ja surnute üle ning loob uue taeva ja maa neile, kes Tema omad on olnud. Ent seesama Kristus tahab tulla meie juurde meie igal päeval, meie igal elu hetkel. Mitte lihtsalt tulla, vaid jääda. Teha oma eluase koos Isaga meie südametesse. Kristus tuleb meie juurde pühas Sõnas ja Sakramentides ning oma kallites armuvahendites. Eriti aga vaikses ja alandlikus palves, olgu siis meie palvekambris või Jumala rahva keskel. Ta tuleb tingimata ja tingimusteta, kus iganes hinged avatud ja igatsemas taevapuudutust ja valgust. Just selline Kristuse „kolmas tulemine” ja sellest osa saamine, teeb meid ühtlasi valmiks peasaabuvate jõulupühade rõõmuks ja Issandaga kohtumiseks kirkuses.
Advendiajaga algab ka uus kirikuaasta. Võime Jumalale väga tänulikud olla nii üksikutena, kui kirikuna ning loomulikult ka UI perena kogu armu eest, mida kogesime läinud kirikuaastal. Möödunud aasta polnud paljude jaoks kerge, aga Jumal on meid läbi kandnud. Just see ongi usu saladus – Jumal tunneb omasid, Ta kannab läbi. Ei mitte see, et Temaga koos lõppevad kannatused, raskused ja probleemid. Just nendes olii ja ongi Ta meile väga lähedal. Kasutades I Advendi juhtmõtet – meiega on Kuningas, kes on õiglane ja aitaja.
Sellisel arusaamal Jumalast on suur tähendust, kui püüame leida vaimset pidet ja julgustust, millega uue kirikuaasta teele asuda. On tõsi, me ei tea, mida see meile toob – kas edu ja võite, või hoopis kaotusi ja raskusi. Siin see on: Jumalaga koos käies ei pea me ühte paluma ja teist vältima. Võime kõiges usalduda Tema hoolele – küll Tema teab, mida me tegelikult ja tõeliselt vajame. Mitte ainult oma muldseteks hetkedeks, vaid palju enam igaveseks eluks taevakirkuseks. Selles valguses ja lootuses, muutuvad meie hinnangud täiesti. Enam ei ütle me viimselt millegi kohta head või halba – kõik tuleb ühtlasi kasuks neile, kes Teda armastavad ja Tema kavatsuse kaudu on kutsutud. See on see alus, millel seisame ning astume usu ja usaldusega uue kiriku aasta teele. Teeme seda kindlas lootuses, et Jumal, kes on Armastus, on meie ligi.
Samast kirjutab austaud peapiiskop Andres Põder oma saatesõnas uuele kirikukalendrile – „ Taas avab uus aasta meile Jumala armu ja õnnistuse varasalved, „sest Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued.” (Nl 3:22-23) Õigupoolest on iga päev Jumala kingitus ning iga aasta Issanda aasta – Anno Domini. Seda märgata ja mõista aitab usk – usk, mille lätteks ja jõuallikaks on Jumal ise… Kas ei iseloomusta inimest kõige enam see, millesse või kellesse ta usub, mida ta õigeks peab ja usaldab? Kas just siin ei peitu meie õndsus ja õnn?…”Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!” (Ps 73:28)
Ove Sander
Rektor
