Esmalt tahan tänada teist igaühte, kelle armastus, toetus ja eestpalved on mind kandnud tänasesse päeva. Eriline tänu kallile vennale peapiiskop Urmasele, kelle läbi on Issanda mind sellesse teenimisse kutsunud ning kelle isalik hool on mind ja mu häid kaaspiiskoppe Markot ja Antit kogu sel teekonnal saatnud. Suur tänu minu perele – abikaasa Liinale, poegadele Samulelile ja Siimonile ning tütrele Eimile, kellele olen võinud kõiges tugineda ning saada neilt osaks nii palju toetust, mõistmist ja armastust. Suur tänu minu kogudustele. Mu esimesele kogudusele Vastseliinas ja praegusele kogudusele Nõmme mändide all, kellele küllap olen võinud ka Jumala armu jagada, kuid kellelt olen sedasama armu veelgi enam tohtinud vastu võtta. Mul on väga suur rõõm, et täna on siin inimesi nii Vastseliinast kui Nõmmelt. Ma tänan oma häid vaimulikke kolleege, kellega olen võinud kokku puutuda väga erinevates seostes – olgu siis üheskoos Jumalat teenides, Jumala teid Usuteaduse Instituudis tundma õppides või väga isiklikul viis otsides üheskoos Issanda palet. Südamlik tänu headele kolleegidel nii kiriklikes kui riiklikes ametites, pikaajalistele kolleegidele Usuteaduse Instituudis ning paljudele püsima jäänud sidemetele Sotsiaalministeeriumis, kus püüdsime üheskoos ohjeldada kovidit ning üles ehitada haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanaati. Tänud Vastseliina Keskkooli ja tänud Kuperjanovi pataljoni. Päris kindlasti on neid asutusi ja seoseid veelgi enam ning lugematu hulk ingleid-häid inimesi ja muidugi ka päris ingleid, kes on mind mu elus ümbritsenud, juhatanud ning andnud oma kordumatu osa just selles, et seisan just sellisena nagu ma olen täna teie ees. Tänades ning lootes teenida Issandat ja Tema kirikut piiskopina. Südamlik tänu. Loomulikult suurim tänu Issandale, kes on mind nagu meid kõiki õnnistanud ja hoidnud, võtnud meid ristimisel oma lapseks ja teinud meist taevavara pärijad ning andnud meie suhu ja südamesse igavese elu sõnad, et võiksime sellele teele veel paljusid kaasa kutsuda. Sel teel ühiselt käija ning viimaks jõuda Jumala laste lauda taevas, et Püha Kolmainu Jumalat igavesti kiita ja austada.
Tuleme nüüd aga jutluseks kuulud Jumala Sõna juurde Püha Matteuse Evangeeliumist. Jeesus ütleb, et „õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ See sõna on mulle mitmel viisil südamelähedane. Esmalt on see sõna Nõmme Rahu koguduse juhtsõnaks, mida kasutati esmalt aastal 1924, kui Nõmme Rahu kiriku pühitseti Tartu Rahulepingu mälestuskirikuks. Seesama sõna õndsusest, rahust ja tema tegemisest on minu piiskopi vapil ladina keelsena – beauti pacifici –, mille me piiskopi istmel täna jumalateenistuse lõpus pühitseme. Selles sõnas on olnud paljuski minu tee ja saatus, sest üsna tihti oma teenimises, on mul tulnud olla lepitaja ja rahusobitaja rollis. Kuidas see on õnnestunud, eks seda teavad seotud inimesed ning loomulikult Jumal. Kuid rahus ja lepituses on midagi, mis on olnud mu südamel tegelikult sellest ajast, kui ma ennast mäletan. Samas on see muidugi üldinimlik soov meil kõigil, et võiksime hästi läbi saada ja üksteisega rahus elada.
Tahan järgnevas lühidalt markeerida rahutegemise teed ning teha seda kahel viisil, mis on natukene omavahel kontrastis ja pinges, kindlasti aga mitte vastuolus. Esimest võiks tinglikult nimetada rahu diplomaatiaks, teist rahu tegemise Kristuse teeks, mis meile Tema jüngrite ja Tema riigi töötegijatena on jäetud käija ja tõeks elada. Ja oluline on, et kuigi rahu on Jumala ja Püha Vaimu and, on ta samas midagi sellist, mida tuleb aktiivselt taotleda, tema leidmise ja püsimise nimel pingutada. Just sel põhjusel kiidab Jeesus õndsaks neid, kes on võtnud oma jalge alla rahu tegemise raske kuid rõõmsa ja lootusrikka raja.
Esimene, mida rahutegemise, eriti rahu diplomaatilise tee juures vaja läheb, on omavaheline suhtlemine ja rääkimine. Rääkimine ja oma mõtete avaldamine teisele poolele, sest üldjuhul on ju nõnda, et me ei ole silmistlugejad ning kui me seda ka aeg-ajalt püüame olla, ei vii see üldiselt sihile. Nii on selge, et kui me ei räägi, siis ei ole arusaamist loota. Ning kogemus on seegi, et kui me ka räägime, jääb siiski võimalus, et me ei saa teineteisest aru või on see arusaamine poolik.
Omapärasel ja mõneti täiesti mõistetamatul viisil täiendab seda rahutegemise algtingimust Kristuse rahutegemise teel aga vaikimine. Ja see on väga kummaline. Kummaline selles mõttes, et kui isegi rääkimine ja täpselt suunatud kommunikatsioon ei vii meid mõistmiseni, kuidas suudab seda siis vaikimine. Aga suudab ja see on suur jumalik saladus. Kes me vaimulikena oleme istunud haigete või surijate voodiserval ning kogenud, et ei oska enam midagi mõtekat öelda ja oleme julgenud vaikida, siis küllap oleme kogenud ka vaikuse võimast ja hääletud kõnet. See kõne on palju sügavam ja selgem mistahes inimeste kõnedest. See on Jumala Vaimu vaikne, ühendav, mõistmist ja armastust edasiandev kõne. Ma arvan ka, et kui 16-nda sajandi reformatsioon ja uus usuline tunnetus tuli sõnade kaudu, siis 21-se sajandi edasiviivaks usuliseks teeks on antud meile vaikus. Sest vaikuses ei ole meil enam võimalust põgeneda, seal saab Jumal meid kätte.
Edasi tuleb mõistmine. Tõepoolest, tarvis on mõista, et ühiselt edasi minna. Nagu teame, et pea selleks alati saama konservatiiv liberaaliks ja liberaal konservatiiviks. Tarvis on mõista ja mõtestada neid eeldusi, miks üks inimene või inimgrupp, ka kirik mõtleb ja otsustab just sel viisil nagu Ta seda teeb. Kus iganes võetakse ette mõistapüüdmise pikk ja vaevarokke teekond, seal on ära käidud kindlast juba üle poole tee, et ulatuda üksteisele lepituskäsi ja minna üheskoos edasi. Kuivõrd mõistmine on oma sügavamas olemuses üheaegselt nii vaimulik kui intellektuaalne tegevus, siis üldiselt me väga sageli sellele teele ei astu. Seepärast jäämegi pigem enese juurde, peame seda usuliseks või moraalseks kindluseks, mida ju samas ei saa ka välistada, et välistuma kipub küll see, et me jõuame Jumala armu ja abiga oma venna ja õe mõtte- ja usumaailma mõistmiseni, kes on samuti Jumala-Isa loonud, Poja lunastatud ja Püha Vaimu pühitsetud.
Ja jällegi, kui oluline ka tavalepituse juures mõistmine poleks, on Kristuse rahutee eelkõige armastuse tee. Püha Paulus tõstab Ülemlaulus armastuse üle kõige, ka üle tunnetuse ja mõistmise. Mida see tähendab? See tähendab, et kui ma ei suuda mõista, siis on alati võimalik armastada. Armastada inimest Kristuse armastusega, millega meid endid on armastatud. Armastatud ja vastuvõetud sellistena nagu me täna oleme. Kusjuures ei tohi unustada, et me kõik oleme, kasutades inglise keelt – in the middle of the story – me kõik sammume Issanda teel edasi, kes lühemate, kes pikemate sammudega. Me kasvame ja muutume. Ma ei ole kindlasti see, kes ma olin aasta eest, tegelikult ma ei ole täna enam see, kes olin eile. Armsad, teinekord tuleb meil lihtsalt anda üksteisele aega, et Issand võiks oma head tööd meis jätkata. Ent just selleks ajaandmiseks ja lootuseks, ja seda ka meie endi suhtes, on tarvis palju armastust. Kristuse aramatust, mis ületab iga tunnetuse.
Kolmanda nimetaksin diplomaatilise rahu tegemise ühte nurgakivi, milleks on kompromisside kunst. St, et nii sul kui mul tuleb millestki loobuda ning kui ühine alus on piisavalt laiapindne ja tugev, siis ongi rahu ja lepitus käes. Kui jätta totalitaarsed rahutegemised kõrvale, siis üldiselt püsivamad rahud ongi saavutatud just sellise, teatud protsendi ulatuses loobumiste kaudu. Nii on loobud territooriumitest, õigustest, praktikatest ning tulemuseks on rahu ja lepitatud elu. Mida suuremad on loobumised, seda raskem on neid saavutada, aga seda kindlam on alati tulemus.
Siin oleme nüüd lähedale tulnud Kristuse rahutee ühele väga olulisele tunnusjoonele, milleks on täieliku loobumise ime. Iga loobumine on ime, kuid kui keegi unustab täielikult iseenese, loobub oma minast ja tahtest, siis on see üks täiuslikumaid imesid ja Kristuse jüngriks olemise tunnuseid. Küllap meile meenub Jeesuse Sõna – „kui keegi tahab käija minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.“ Nii see on – kui tahame teha püsiva loomuga rahu, ja seda ka enda hinges, ning kui tahame, et meid tõepoolest kutsutakse Kristuse jüngri kõrge nimega, siis ainsaks teeks ongi loobumise tee. Võime öelda, ka ensetühjendamise, enese omamoodi olematuks tegemise tee, mida käis meie Õnnistegija Jeesus Kristus ning mis nii selgesti on meieni toodu Filippi kirja teises peatükis. Enesest loobumine ei too ainult rahu – kuigi ta on ainuke kindel tee püsivale rahule – toob ta eelkõige kaasa selle, et me leiame enda. See on leidmine kaotamises. Me leiame ülesse oma tõelise ja päris mina, selle inimese, kelleks Jumala on meid loonud ja kellena Ta meid näha tahab. Loomulikult on kõik see võimalik ainuüksi Kristuse armu, andestuse ja Püha Vaimu igapäevaselt uuendava tegevuse kaudu.
Siin on veel muudki, millele võime mõelda, kes me tahame jätkata oma teekonda Kristuse rahutegemise teel. Nendest asjadest täna enam ei jõua kõnelda. Soovin aga meile kõigile Jumala õnnistust ja juhatust, et võikime jätkuvalt ja senisest veelgi enam olla rahutegijateks. Selleks soovin Teile kaasa anda juba varem mitmel korral nimetatud kolm sõna – vaikimine, armastus ja loobumine.
Võtku Issanda meie teenistus vastu ja lasku meil kogeda rahutegjate õndsust.
Rektor +Ove jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 1. mail 2024 tema seadmisel Põhja-Eesti piiskopkonna piiskopiks.