16. juunil 2018 kell 14 algas EELK Usuteaduse Instituudi 2017/2018. õa lõpujumalateenistus Tallinna Toomkirikus ning sellele järgnes aktus instituudi õppehoones (Pühavaimu 6, Tallinn).
Õppeastalõpu jumalateenistus oli pidulik. Rektora andis EELK Usuteaduse Instituudi tunnustusmedalid üle mag Ilmo Aule ning hr Jüri Ehasalule.
EELK Usuteaduse Instituudi lõpuaktus möödus väga rõõmsas meeleolus. Seekordne usuteaduse magistriõppe lõpetajate arv 9 on tunnistuseks viimasel aastal tehtud pingelisest tööst. Lisaks said tunnistuse 8 rakenduskõrghariduse õppekava lõpetajat ning 3 kristliku kultuuriloo õppekava lõpetajat.
Lõpetajate rõõm oma tööviljast on nähtav ja heas mõttes nakkav ning näitab, et on tore ning rikastav õppida ükskõik missugusel õppekaval neist kolmest. Dekaanina tunnistan, et kõikide lõpetajatega oli väga meeldiv koos töötada ning see sisendas usku, et oleme koos terve instituudi perega teinud õiget asja. Soovin lõpetajatele ning nende lähedastele rõõmsat suve ja Jumala õnnistust järgmiste valikute tegemisel oma eluteel.
Randar Tasmuth
Usuteaduskonna dekaan
Dekaan prof Randar Tasmuthi aktuse kõne 16.06.2018
Austatud kolleegid, üliõpilased, pereliikmed, külalised
Kolmkümmend aastat tagasi laulva revolutsiooni kaastoimel vabanema hakanud rahvas ja järgnev Eesti riigi iseseisvuse taastamine on lasknud ka teoloogilisel ja kirikliku ametiga seotud koolitusel märgatavalt areneda. Täna oleme selle tunnistajad vaadates tänuga suurele instituudi lõpetajate hulgale.
Evangeeliumi edasikandmine, kristluse selgitamine, veendumuste ja põhimõtete kuulutamine on mitmetahuline töö, milles kogudustel, instituudil, organisatsioonidel, kodanike ühendustel ja üldhariduskoolidel on erinev koht. Ent elu ei ole nii lihtne. Kui esimese Eesti Vabariigi ajast kõneldes toonitatakse sageli, et eesti haritlased ja eriti kirjanikud olid kristlusekauged, siis vastab see täna veel rohkem tõele. Kolleeg Jaan Lahe kõneles Tallinna Ülikooli ühe minuti loengul murettekitavast ignorantsusest nii-öelda uute haritlaste hulgas kes ei tunne huvi antiigi vastu ja tõrjuvad eemale ristiusku. Niisugune on vaimne keskkond, milles me töötame ja kuhu lähevad meie lõpetajaid missioonikandjatena.
Kolleeg Jaan Lahe kõneles Eesti praegusest kõrgharidusruumist. Usuteaduse Instituudina esitame siin endale kõrgeimaid standardeid ja püüdleme nende täitmise poole töötajatena, üliõpilastena, sõpradena ja toetajatena. Meie väärtustame teadmisi, kogemusi, vilumusi, veendumusi, hoiakuid. Kõik need omadused kujunevad ja küpsevad ühiste tegevuste nagu õpingute, praktikate ja reflekteerimiste käigus.
Kogu meie tegevus kulgeb endisest keerulisemas olustikus ja tänane päev kannab endas uusi ohumärke, mis meie rahva ja kultuuri kestvusele tõkkeid asetavad. Professor Rein Taagepera küsis juba ammu õigustatult, et mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe, kes elas küll omal ajal musta katku üle ja punase kah, aga kellele vabadus ja heaolu üle jõu käivad?
Peatugem nende sõnade juures. Kas pole ootamatu? Vabadus ja heaolu, need kaunid sõnad? Aga kui me mõtleme, et need tõesti ülejõu käivad, kui heaolu kipub inimest lõdvaks tegema ja vabadus lubab ka nendest piiridest üle astuda, mille kultuurne inimene endale ise seadma peaks?
Mida see siis tähendab? Kui kurdetakse, et iga viies laps ei jõua keskhariduseni, ent ei peeta probleemiks seda, et veel suurem hulk lapsi ei sünnigi, vaid surmatakse abordi läbi – need, kes häält teha ei saa ja keda ühiskonnas ei ole kuulda? Mida peame siis tegema? Selle vaimsuse valgel on loosungid Eesti Vabariik 200-st lausa farsid, mis lausa kutsub meid esile tooma elukultuuri väärtused ja neid kõikide vahenditega toetama, sest eluväärtuste toetamises avaneb üks meie oluline väljund ühiskonda..
Kultuuri ja vaimuliku hariduse ülesanne on toota ja kasvatada vastutustunnet. Heaolu iseenesest on vaid katalüsaator ja tugi, mis saab soodustada õigete otsuste elluviimist. Missioon on ülesanne, milleks oleme saadetud ja selle elluviimisel on nii välised kui seesmised kas toetavad või pärssivad tegurid. Kui kümmekond aastat tagasi kirjutas Evi Arujärv, et me ei tea, mis juhtub lähitulevikus või mingil kriisihetkel. Et meie ei tea, missugused on šansid saada tuge Euroopa Liidult või NATO-lt, siis tänast õhustikku iseloomustavad globaalne määramatus, suurriikide ootamatud võtted ja pöörded, usalduse ja usutavuse defitsiit, sest sõnadel ei ole enam katet. Kui Karmo Tüür võrdles Donald Trumpi praegust tegevust Mihhail Gorbatšovi omaga NSVL omaaegsete liitlassuhete lammutamisel, siis ka tänase määramatuse valgel on veelgi selgem instituudi kestva tähenduse rõhutamine Eesti rahva kestma jäämiseks tehtavas töös.
Libauudised tulevad ja lähevad ning tekitavad segadust ja meie ei saa seda eriti mõjutada. Akadeemilise keskkonnana on aga meil rohkem võimalust teha selgemat vahet teaduse ja libateaduste vahel, mida praegused eestlased küll meditsiinis või siis ennustamisäris nii meelsasti usuvad. Selles uskumuste paljususe ja usalduse puudumise virvarris saame oma ristiusku kui usaldava ja põhjendusi otsiva elamise viisi alust selgemalt esile tuua.
On kahju kuidas pideva hariduskorralduse vooluvees kaotab haridus oma süvamõõdet. Seda probleemi on märgatud ka suurriikides. Washingtoni American University rahvusvaheliste suhete professori James H. Mittelmani juba aastaid tagasi tehtud hinnangul kasvab turumajanduse survel paljudes USA ülikoolides oht, et ülikooli loomus läheb kaduma. J. Mittelman juhib tähelepanu olukorrale, kus harituse loomust ei osata sageli enam hinnata isegi kõrgeimal tasandil ja mõni doktorantuuri üliõpilane küsib juba seda, et kas näiteks kohustuslikku üldist ühiskonnateooria kursust on vaja kui ei saa täpselt näidata kuidas see tuleb tööturul kasuks. Ta näeb vaimse kriisi ohtu ameerika ülikoolide kohal.
Lõpuks tuleb esile niisugune poliitiline kitsarinnalisus, kus klassikalise universitas’e idee kõrgkoolist välja pestakse, ühiskonda bumerangina tagasi nagu näeme juba Tallinna Ülikooli näitel. Väike rahvas ei tohi selle tendentsiga kaasa minna ja meie püüame leida ka väikeses instituudis koha nii erinevate distsipliinide avarusele kui ka nende põhialustesse ja põhjuslikesse seostesse süvenemise võimalustele.
Ühelt poolt on väikerahva jaoks oluline emakeelse kõrghariduse nii lai kättesaadavus, mis päritolust ei olene. Koos sellega on aga olemas vajadus vaimuaristokraatia järele. Need on inimesed, kellede haridus, iseloom ja käitumine hoolimata varanduslikust seisust jätkavad vana hea aristokraatia kombeid. Õigupoolest näen vajadust vaimuaristokraatia taastamise järele. Me vajame õppekeskkonda, kuhu saab tulla tagasi vaimuaristokraatia sära ja kus on võimalik usalduse ja usutavuse taassünd.
Väike rahvas ja väike kirik peavad olema järjepidevad niisuguste väärtuste taastootmisel nagu humanitaarne haridus, kristlik teadlikkus ja veendumused ning teoloogia, nendele vastavad moraal ja elu, väärikus, pere ja tervis. Kas seda head on liiga palju, et seda loota ja suuta? Ei, ma rõhutan isiklikku elu ja igapäevast tööd kui kestva Eesti alust ja eeskuju. Kunagine Sir Walter Scotti järeldus, et kõik inimesed, kellest vähegi on midagi saanud, on oma hariduses ise kõige tähtsamat rolli mänginud, ilmestab hästi ka meie sessioonidena toimuva tasemeõppe võimalusi, kus juhendamise täpsuse ning koduse töö pidevuse kaudu on seatud eesmärkide saavutamine võimalik. Seda tõendab käesoleva aasta lõputööde hulk ja tase.
Tuletan veel meelde meie missiooni Jumala maailmas. Me mäletame fosforiidisõja ajast, et pole üksi ükski maa, praegu ka mitte Tartumaa, kes väldib tselluloositehast. Puhtus algab meelest ja keelest, hingest ja mõtteviisist. Edasi pere, ühiskond, loodus. Mul on silmade ees kangastus hästi majandatavast Peipsist kui olulisest puhta toidulaua varamust tulevaste põlvede jaoks. Koos kala, kurkide, sibulate ja kaunite kallastega nagu laulus – kas tunned maad, mis Peipsi rannalt…? Ja pilt ausameelselt majandatud metsadest, kus mänd kõigutab veel oma uhket pääd … Ma vormin oma kangastuse sõnasse „mahemaailm“, mille aluspildi leiame Genesisest ja uusesituse Ilmutusraamatu lõpust. Selle mahemaailma emakeelne tundetoon hõlmab juba nimetatud meele ja keele, vainud ja vetevallad, mäed ja laaned, energia õige kasutamise ning kodu ja kodukolded. See on Jumala maailm, mille formeerimise eest me Jumala poolt formeeritud, reformeeritud ja transformeeritud inimestena peame head seisma.
Meie instituut on teadmise ja tundmise, oskamise ja uskumise ning veendumuse jagamise osaduskond. Siin ei ole oluline olla vaid üks etapp tööturule sisenemiseks, vaid instituudis veedetud õppeaeg on väärtuslik lõik elulõngas, meie väekas vöökiri. Ma soovin, et kõik instituudis tehtav moodustaks ühe suure siin olemise ja vaimuaia harimise terviku.
Kestliku rahvana ja kirikuna toetame inimese tervet eneseteadlikkust, mis paljus toitub traditsioonist. Kuna elu ja olud muutuvad, tähendavad püsivus ja traditsioon samal ajal osade elementide, suhete ja struktuuride muutumist. Nii, nagu elusorganismide eluprotsessis tagatakse organismi identsus kudede pideva uuenemise läbi, nii kestab ka ajaloos see rahvas, kes muutub ja kohaneb, aga ka hoiab ja säilitab keskse ning seetõttu säilib ka ise.
Ent peale seda, mille pärast süda maailma ja rahva pärast valutab, tuleb see, mille pärast süda juubeldab. Ja põhjus on siin lähedal. Kakskümmend teekaaslast on õpingud lõpuni viinud, paljud teist on seda teinud kiitusega.
Kaks usuteaduse magistritööd ületavad tugevalt tänase Eesti magistritöö nivoo, kaks rakenduskõrghariduse lõputööd annavad mõtteainet edasiseks, mitmete tööde hulgast leiab vaimseks kasvamiseks sobivat materjali. Üks kristliku kultuuriloo eksami osatöö on nagu mäluinstituudi ülesande näidis, mis meie ajalugu selgete kirjalike andmete valgusel paista laseb.
Seepärast – Auctorem opus laudat. Olgu isiklik rahulolu, rõõm koos perega ja töö tulemustele avaliku kasutuse leidmine teile tiivustajaks ja tänu allikaks suvel ja edasistel kuudel.
Ma soovin õnnistust oma praeguse haridusetee lõpetajatele ja neile tagasi tulijatele, kes sügisel uuesti instituudi uksest sisse astuvad ja koos meiega teekonda jätkavad.
